Nyyd tervitused hoopis helgema tooniga ja rannast. Mured on unustatud ja naudime puhkust. Haigused on ka praktiliselt valja ravitud. Uudiseid ja niisama markmeid kah:
* Enne oma vabatahtliku kogemust olime maletatavasti Bañoses (jah, seesama koht, kust dzunglireisi votsime) ning raakisin vulkaanist, mida sai iga ohtu vaatama minna, kuid mille me siiski vahele jatsime. Nyyd kuulsime, et seesama Tungurahua vulkaan, millest ma olen siin pikalt ja korduvalt kirjutanud, see purskas korralikult tapselt nadal peale seda kui olime sealt lahkunud. Purskas nii, et inimsed said surma ja nyydseks on koik ymberkaudsed kylad sealt evakueeritud Riobambasse. Meie giid metsas Carlos, elas ka 1999 aastal eelmise purske ajal 3 kuud Riobambas, sest siis evakueeriti ohuga KOIK inimesed tervelt alalt ara. Bañose sydalinn, kus meie olime, praegu veel ohus ei ole, aga magede nolvadele ehitatud kylad on kyll minema pyhitud laava poolt. Bañose sydalinna ainuke oht on korgelt alla langev tuhk ja mustus. Tavaliselt on peale vulkaanipurset naha tulemas veel tuld ja laavat, tuhka ning tossu ning vaikseid jarelpurskeid, ent praegu on haudvaikus, seega teadlased arvavad, et tulemas on VEEL suurem purse ja praegu koik ootavad hing kinni, et mis seal tuleb ja mis saab. Uus purse ja vaga voimas peaks tulema siis 1-3 kuu jooksul. Eks nais. Aga arge muretsege, me oleme juba teiselpool Ecuadori ranniku aares ning meile mitte mingit ohtu ei ole. Eestikas.
* Muuseas, ajal kui olime tool seal Magic Roundabout´is, siis oli seal kylas yks inglise noormees, kes elas just aasta aega Eestis ja no lihtsalt nii tore oli jalle Eesti asjadest raakida ja inimesega, kes Eestit nii hasti teab. Uurisin siis ka, et mis talle koige rohkem meeldisid selle aasta jooksul. Et Eesti Nokia voi nii. Siis ta nimetas jargmisi asju: Vorumaa, seljanka (punkt venelastele), Genialistid ning tema absoluutne lemmik – KOHUKE. Et ei saa olla paremat asja kui kohuke. AGA, ta lemmik oli vanilje Karums (punkt latlastele). Kuigi jah, ma tunnen ka puudust piimatoodetest siin. Siin on saada ainult korgpastoriseeritud piim ( a la Milla), jogurt ja juust. Koik. Piim paljalt juua ei kolba, jogurtid on head, aga hirmus magusad ning juust.. ei kannata yldse kriitikat. See on selline pehme juust natuke nagu Mozzarella, aga see on Mozzarella monitamine kui ma neid vordleks.. Kova juustu kontseptsioon on siin jallegi taiesti vooras. Keegi ei ole sellest kuulnud, keegi seda ei tee ja ei vaja ka. Kohuke, kohupiim.. mmmm, igatsen neid hirmsasti taga. Keefir…
* Varem olen magede puudumise Eestis alati suureks miinuseks lugenud ja nimetanud, et jee 318 meetrit, et kyll oleks ikka ideaalne maa kui oleks yksainumaski magi noh. Aga jallegi, pean selle ymber hindama. Maed on tyytud. Nii tyytud. Siis kui pead vahemaid labima. Eile naiteks soitsime ca 150-200 km. Kokku lubati, et see votab 8 tundi. Siin on koik vahemaad tundides, mitte kilomeetrites, sest kilomeetrid ei ytle mitte midagi. Ja 1 tund bussiga on 1 USD. Tundub odav, et 8 tundi ja 8 dollarit, aga ei ole. Sest tapseltt 1/3 – pool sellest ajast seistakse paigal. Kuni bussijuhid pissivad tee aares, siis ostavad suitsu, siis juua, siis on soogipaus. Jan ii iga 2 tunni tagant.. Lisaks on igas suuremas linnas bussijaamas 15-30 min paus, et koik saaks maha ja peale ja et KOIK, kes bussijaamas midagi myyvad, ikka saaks oma kraamiga bussist labi kaidud. See on nii, buss peatub, siis tormavad sisse myyjad – vesi, limonaad, saiad, puuviljad, jaatised, kana, riis, paikseprillid, kellad, padjad. KOIKE saab osta. Eriti raige on see kui sooja toidu myyjad tulevad ja siis teevad karvi su nina all lahti (tavaliselt riis ja kana ja mingi kastmemogin) ja proovivad seda sulle myya.. Ja sa oled vasinud ja ei taha neid lihtsalt naha… Okei, reis jatkub, ikka ainult maed, korged maed, lugeda ei saa, sest syda laheb keerutamisest pahaks, magada ei saa, sest teed on nii kaanulised, et kukud pingilt maha ja yldse kaib pea vastu akent ja igale poole. No ei saa. Lihstalt piin. Ja eile soitsime kokku 12 tundi niimoodi. Ja see oli maksimum 200 km. Vanaema juurde Otepaale on sama palju ja rohkemgi, ent see on 3 tundi, mitte 12.
* Ounte isu on. Tavalise monusa mahlase ouna isu. Oun on siin koige kallim puuvili, sest siin seda ei kasvatata – liiga kuum kliima. Ounad imporditakse Tshiilist ja maksavad 1 tk 25USD senti ehk mingi 3 krooni. On sellised ilusti pakitud, laikivad ja eriti peened. Rikaste puuvili… Vordluseks, banaane saab 25 sendi eest umbes 2-3 kilo voi natuke rohkem. Oleneb kui palju kaubelda viitsid. Eile ostsime suure kobara (otse puu kyljest selline suur roheline kobar koos tyvega) ja see oli 75 senti ja 6 kg kindlasti. Panime selle oma hotellituppa valmima. Kui me juba banaaniteemal oleme, siis raagin natuke sellest “rohelisest kullast”. Enne kui 70ndaltel oli avastati, oli banana ainuke rikkuse allikas ja rahategemise voimalus. Siin on banaanikasvandusi nii palju, et nii kaugele kui silm ulatab. Nt kui mood rannikut Peruu poole soita, siis yksvahe on neid jarjest 200km. See on meeletu toomaht. Oudne. Protsess on nii – yks taim kasvab taiskasvanuks 8 kuuga, siis ta on 4-5 meetri korgune ja ajab valja oie. Oie kylge tuleb suuuuuuur kobar banaane, kuni 10 kg umbes ma arvan. Proovin pildi ka siia saada tulevikus. Siis selle kobara ymber pannakse kaitseks kile (redeliga ronivad), et putukad ja roovlid ei sooks ja linnud ning yldse, et tal oleks seal hea soe kasvada. Siis kui vili ja kobar piisavalt suur, siis loigatakse ara ja eksporditakse nt Eestisse :) Vaga tahtis on see, et banaanitaim kannab vilja ainult 1 kord, peale seda loigatakse taim maha. Lohistatakse kuskile minema, et maa oleks puhas ja oodatakse kuni kasvab viljakypseks uus taim. Kujutate ette, milline toomaht see on? Ema, kui korge meie banaanitaim juba on? Et kui koju tulen, siis on banaanid kyljes? ;) Voi pean valja kolima, et taimele ruumi teha. Banaan on ju maailma yks kiiremini kasvavaid lehttaimi…
* Shokolaadi siin lihtsalt ei ole. Vaga tahaks, aga ei ole. Kakaod saaks ju maa tais istutada, kakao taim kasvab vaga hea meelega koos banaanidega, sest banaan pakub talle varju paikese eest ja kasvandused alati koos ongi. Ma ei tea, miks siin kakaoga ei tegeleta.. Ainult Nestle kallid vaiksed shokolaadobatoonid. Tahaks tavalist tahvlit. Magusanalg on. On ainult 1 sort – Golden Nuss, mis on tavaline shokolaad, aga see on ka Tshiilist imporditud… Naljakas. Yks Nestle sort on veel – Nestle Familiar, aga ma ei saa aru, kas see on toidu tegemiseks voi soomiseks. Kui ytled, et tahad soomiseks, siis myyja ytlebki et see on natuke soomiseks ja natuke kypsetamiseks… Et igaljuhul sa seda ostaks. Me ei ole veel ostnud…
* Carlos kysis metsas, et aga mis puuviljad teil on, ma tegin silmadega ringe, et ooo, meil on nii palju… Siis hakkasin nimetama, et oun, pirn, ploomid, kirsid ja appi, rohkem polegi, ylejaanud on koik marjad. Me oleme taielik marjamaa. Siin on naiteks ainult 2 marja – poldmari (see lilla, vaarika moodi – MORA) ja maasikas. Rohkem pole yhtegimarja nainud. Aga puuvilju on kymneid ja kymneid erinevaid. Juba banaanilisi on vahemalt 4-5 erinevat. Vaiksed magused (orita), suured tavalised, siis hasti suured ja kandilised, siis magedad, mis on kypsetamiseks jne jne. Nii, et meil ei ole mingeid puuvilju, olgem ausad :)
* Emale Mate tee kohta vastuseks – see on parit Argentiinast, aga levinud siin koikjal. Me ei ole joonud, sest mulle see eriti ei maitse. Kyll aga oleks pidanud proovima Bañoses Mate de Coca, mis on mate tee Coca taime lehtedest. Seesama taim, millest kokaiini tehakse. ;) Aga koka lehed on levinud erguti eriti Peruus ja Boliivias. See on legaalne ja koik neid narivad, et oleks rohkem energiat. See ei anna sulle kaifi ega midagi, aga teeb koik selgeks ja annab energiat, nt hea siis kui magede rahvastel palju syya ei ole, siis muudkui narivad neid. Narkomaanid :)
Paar pilti kah. Varvitud seinad annavad aimu lahenevatest valimistest, ma olen seda varem ka kirjutanud, et siis koik valimisreklaam on seinte peale varvitud ja lihtsakoeline, ei mingeid lubadusi ega sloganeid, vaid Cynthia – Presidente. Eraldi on siis igasugu linnakoosolekud, kus koik kandidaadid oma lubadusi karjuvad, kellel parem helisysteem ja ruupor on, selle lubadusi kuuldakse. Meil ju ka Las Palmases alumine naaber Stalin kandideerib piirkonnajuhi abiks ja kampaania algab sel nadalal ning aega on neil 45 paeva oma juttu ja lubadusi ajada. Siis on valimised.
Plaan ylejaanud ajaks siin: 3 nadalat paikest, randa, puhkamist ja siis 1 nadal Quito ymbruses atraktsioone – ekvaator ja Otavalo turg ja veel moned asjad. Siis koju tagasi! ;) Hakake kalendris paevi maha tombama ;)
Kuulmiseni varsti jalle, olge tublid ja saatke kirju! ;) Me lahme nyyd paevitama. See on raske too.
Jalle levis. Lopetasime meie vabatahtlikuna tootamise. Pohjustest allpool, enne aga niisama infot vahepealse aja kohta : * kui esimene nadal meie hostelis moodus ilma kylalisteta ja me ei pidanud tegema muud kui aitama pererahvast igast asjade tassimisega ja kogukonna opetamisega, siis teine ehk eelmine nadal oli tais kylalisi ja seega meile hoopis uuelaadset tood. Sattusime ajale, kus kylas olid Secret Gardeni (hostel Quitos, kuhu pidime alguses toole minema) omanikud ning igausugune pugemine ja meelejarele olemine vois alata. Sest nende kaudu tuleb Magic Roundabouti palju kylalisi = raha. Kuna meile oli see alles esimene kylaliste kogemus, siis meid lubati ainult nousid pesema ja hommikusooki valmistama. Isegi hommikusoogi vahetus suutis mulle yllatusi pakkuda – yks naisterahvas tellis “huevos revueltos” ja ma teadsin, et vist on munapuder, aga ikka polnud kindel. Siis igaks juhuks lippasin suure tuhinaga yles oma tuppa, shahh sonaraamat lahti, et mitte eksida ja mingite valede munadega koogist valjuda ja okei, oligi munapuder. Tsahh, tagasi kooki, munad, sool, pipar, piim, vahtu ja pannile. Ennast ajas ka naerma, et teen sonaraamatuga syya...
* toiduga veel yks nali, naine, kel oli pisike poeg kaasas, palus, et teeksin talle kaerahelbeputru natuke. Jumal tanatud, lihtne palve. Panin siis piima tulele ja jain keemist ootama. Naine mone aja parast koogis, et mis nii kaua laheb, et isver sa keedad seda piima voi ? Ma proovisin siis talle raakida, et meil Eestis, ikka tehakse teistmoodi ja keedetakse ja mmmm. Nemad panevad tilga piima ja vett ja palju helbeid ja siis tuleb siuke kova mass, ei keeda ega midagi. Imelik. Siis teine variant on, et hasti palju piima ja vahe helbeid ja keedavad ja siis joovad seda nagu teed.. fui... :)
* kohe peale Quitos kaimist kahjuks jai haigeks Rocky ja vaga haigeks. Kuna siin piirkonnas muud ohtu pole kui toit ja jook, siis ilmselt kuskilt toidust korjas miski bakteri yles ja sellele jargnes 4 paeva vaga korget palavikku ja unetuid oid. Kui oli juba neljas paev ja midagi ei laind paremaks, siis hakkasin talle antibiootikume sisse sootma (aitah ema, et need kaasa surusid) ja otsustasime, et ka arsti juures tuleks ikkagi ara kaia. Arsti juures kyll 2 vaga meeldivat noormeest, aga nad ei suutnud ka muud valja pakkuda kui toidu voi joogimyrgitus ja bakterid ning maarasid samuti antibiootikume, et baktereid tappa ja natuke ibuprofeeni ka. Meie antud antibiots oli ka oige, aga natuke liialt nork kohalike bakterite tapmiseks. Aga kohe peale esimest tabletti hakkas parem kyll. Seega, tulevikuks reisijatele, antibiootikumid voiks ikka kotis olla, sest paratsetamool ja aspirin ikka troopika bakterit ei tapa... Igaljuhul ysna pohjalikult vaatasid nad Rocky labi ja esitasid palju kysimusi ning palusid tagasi tulla, et ka laboris uriini saaks uurida... :) Aga siis laksime apteeki, et valja kirjutatud rohte osta (cipro mingi asi ja Gatorade spordijook taastumiseks), leti taga oli noor neiu, kes ei saand arstimitest ikka mitte midagi aru... Vaatas ja valis nagu ounu turu peal, pagan votaks, ravimeid voiks ikkagi padevad inimsed myya... No kontrollisin ise yle ja toimeaine ning milligrammid olid oiged, nii et see selleks... Aga kui on keegi, kes ise ka mitte midagi ravimitest ei tea?? Nyyd on Rockyl juba palju parem ja palavikku pole 2 paeva olnud, keha on veel natuke nork ja noder, aga kyllap seegi yle laheb kui randa paikse katte saame :) Muretseda ei ole vaja, reisumeestel ikka juhtuvad igast sellised haigused... Naabrinaine Raquel opetas veel yhe triki sellise haiguse peletamiseks - votad chilipiprakauna, puhastad kogu keha sellega haigusest nonda, et kaid keha lahedal terve keha yle ja ise peab vaga uskuma, et see aitab ja ravitav peab ka uskuma. Siis votad uhe taime (ruda) ja teed sellega sama, keha lahedalt justkui silitad ohus ja korjad koik paha energia ara, siis sama asi munaga ja siis muna tuleb vette lahti lyya ja muuseas shamaanid oskavad selle lahtiloodud muna pealt selle haiguse valja lugeda.. Mina ilmselt mitte. Aga jah, peale seda tuleb nii pipar, ruda kui muna koik hasti hasti kaugele visata ja riided ara vahetada, et oleks koik puhas ja uus...
* sel ajal kui Rocky toas podes ja magas oli mul tegemist rohkem kui kyll. Teisipaevases kogukonna inglise keele tunnis olin abiopetajaja ja neljapaevases kunstiringis oli minu opetada kaevorude workshop. Veel oli valida viltimise ja maalimise vahel. Meg vedas neid. Mul oli opetada yks eriti tore 6 aastane poiss, kellest tuleb kas kunsnik voi gay, sest tal oli 6 aastase kohta super maitse - koik oiged varvid said ritta ja vaga ilus parlikombinatsioon kah kaevorule. Uskumatu. Ma loodan, et tast saab kunstnik, sest gay´l siin yhiskonnas pole midagi teha. Lintshitakse ara. See oli ysna tore paev ja tegevus, lastega tegelemine on okei, sest nad on siin nii agarad ja kuulavad iga su valgest suust tulevat sona kui kulda... :)
* Kylas olid meil 2 inglast ja 1 ameeriklane ning see tahtis pere, kelle ees pidi hasti monus olema. No igaljuhul need noored inglased ja ameeriklane kaisid naabrinaise juures vaatamas, kuidas kana tapetakse ja nad said selle siis omale kaasa ka ja ohtuks kypsetasime selle ara. Nad olid sellest kogemusest nii ahmis, et terve aeg ainult kanatapmise jutt kais. Kypsetada nad seda muidugi ei osanud, aga see selleks... Naljakas, kuidas moned asjad, mis endale tunduvad normaalsed ja isegi tavalised, on monedele elumuutvad kogemused. Nad lubasid igaljuhul edaspidi kanadesse aupaklikumalt suhtuda ja igakord moelda, et see on olnud elus olend ja me peame seda hindama :):) Midaiganes. Kas nad siis arvavad, et hamburgeri vahel ei ole liha, mis on olnud kord elus olend?? :) Linnavurled :)
* nii see nadal moodus, lubasime Megi ja Ali ka terveks paevaks Ecuadori suurimat koske vaatama San Rafael (130 m) ja valvasime ja hoolitsesime maja eest ise. Maja oli selleks ajaks tyhi. Pidi tulema ka 2 kylalist, aga tuli 4 :) Siis hoolitsesime nende eest ja reeglite jargi peab kell 7 laual olema kolmekaiguline ohtusook. Jeesus, ma pole iial nii paljudele kypsetanud... Igaljuhul saime vaga hasti hakkama ja koik olid rahul. Ise olime endaga koige rohkem rahul. Naljakas on see, et 2 kylalist oli paar inglismaalt, kes alustas tood Secret Gardenid 1.juulil, samal paeval kui meie seal olime ja nemad saidki meie kohad ju ja meie pidime lahkuma. :) Oleme siin nii kaua olnud, et inimesed hakkavad juba korduma. Nemad tundsid meid ka kohe ara ja olid nous lahkesti oma vahepealsest ajast raakima. Elu polnud neilgi seal vabatahtlikuna roosiline.. Eks see natuke kahtlane asi ole, sest kokku saavad voorad inimsed, kes lihtsalt ei pruugi sobida... Vabatahtlikuks ju ei kandideerita siin, vaid koik lahevad kes saavad ja vastu ka voetakse... Sellest ka konfliktid...
* Nyyd siis sellest, miks me seal ara pidime tulema; sisuliselt minutipealt lahkuma... Nagu ma eelmine kord ka ytlesin, ega siin ei tea iial mida oodata ja ka ilus algus ei tahenda midagi... Lahkusime me sisuliselt peremehe Ali parast. Esimesed margid tema keerulisest loomusest olid nahtavad kohe kui sinna saabusime, aga pigistasime silma kinni ja proovisime koigest vaest seda asja toimima panna. Tegemist on siis vaga keerulise inimesega, kes esiteks ei suuda mitte kedagi usaldada oma tood tegema ja kyaliste eest hoolt kandma, toonarkomaan ja kontrollifriik. Teiseks, selgete skisofreenia tunnustega - tosiselt ka, vahepeal laheb nii hulluks, et hirm tuleb peale, ykspaev peksis oma koera, sest see haukus kanade peale. Appi, see on ju Siberi laika loomuses kanade peale karjuda ja neid syya. Aga koer sai tyli ja larmi tekitamise eest kovasti tappa. Ali sai hammustada ka vaga valusasti, aga see oli ainult oige, sest koer peab ju end kaitsma. Kui Ali´l need hulluhood kaivad (siis kui on kiire ja stress ja peab syya tegema ning siis kui alkoholi joob - seega iga paev), siis ta on taiesti kontrolli alt valjas, ei kuule mitte midagi, ei saa aru midagi, vihastab ja solvab ja on absoluutselt voimatu. Ajuti on ta isegi hirmus, sest see pilk... oudne.. Kui ta on normaalne, siis vaga normaalne, hea ja hoolitsev ja yldse vaga roomus ja optimistlik... 2 erinevat inimest... Neil on Meg´iga ka selline omamoodi suhe, elavad erladi majades ja lihtsalt eksisteerivad koos, yhel alal, aga pariselt aega veedavad koos iga paev max 30 min. Ma ei suutnud koigesse sellesse syvenda, kuigi Meg mitu korda hakkas raakima ja kurtma, sest ega tal seal kedagi teist pole kellega raakida, ent jah, kuna neil olid parasjagu kaimas omavahel rasked ajad, nii et nad isegi ei raakinud omavahel, siis sattusime tobeda tule vahele ja ei osanud kuidagi olla. Lisaks halvale atmosfaarile ja delegeerimisoskuse puudumisele, tundsime ennast seal kuidagi ylearu ja kasutuna. Kuigi saan aru, et tegime tood rohkem kui keegi teine... Igaljuhul oli olukord muutumas jarjest vastikumaks ja kui olime eile 16 h jarjest tood teinud ja lopetanud selle kolmekaigulise ohtusoogi kypsetamise ja selle noude pesuga ning Ali mainis, et krt kas sa siis mu arvutit ei joudnudki vaadata (ma olen ju arvutispetsialist :)) ning et pagana kaktused (milled riputasime tuulekella kombel raastasse) on ka valesti yles riputatud, siis no nutt kurgus laksin oma tuppa ja ei suutnud muud moelda, kui et krdi tanamatu kaabakas. Kaabakas noh. Ise ei jatnud mingeid instruktsioone kaktuselehtede riputamsie ja toidumaterjali ohtusoogiks- me volusime ise midagi kokku, siis kuidas sa saad meid kritiseerida, ah? Ytlesin vaid, et midaiganes, ma teen hommikuse vahetuse (loomade toitmine kel 6 ja hommikusook kella 8-11ni) ning laksime kirudes magama. Hommikul oli vend ise platsis ja et no ma ei tea, koerad karjusid ja kell oli juba 6, tegin siis ise toidu neile. Monedele kohe meeldib ohvrit mangida ja olla kannataja, Ali on tapselt selline.. Ma vihastasin ennast siniseks ja ka valjendasin seda viisakalt, et mitte et mulle meeldiks kell 6 tousta, aga ma pidin ju olema hommikuses vahetuses... Ta vaid mainis, et ta ei saand aru, et ma tahan hommiku enda peale votta. Kondisime valja ja oma tuppa asju pakkima. Mina ei suutnud temaga enam suhelda, seega andis Rocky moningad seletused, laksime ytlesime Meg´ile veel head aega (talle valasin koik pohjused nuttes valja) ja hakkasime Quito poole astuma. Meg sai koigest vaga hasti aru, eks tema tunneb oma meest koige paremini, aga ta ei saa meie selgitusi Alile ka edasi anda, sest nad ju praegu ei raagi omavahel. No kokkuvotteks, et kui sa ei oska tooylesandeid jagada ja vastutust ara anda, siis sa ei saa omale vabatahtlikke lihtsalt votta. Muuseas eelmine tydruk lahkus peale 4 paeva. Me pidasime isegi kaua (2 nadalat) vastu ju.. Tana on siuke suht depressiivne paev seega olnud. Motled kyll, et voorad inimesed ja tyhja sellest, aga emotsioon on ikkagi negatiivne. Hea, et minema saime. See on meie aeg ja meie reis ning me kavatseme seda nautida ja mitte raisata mingi skisofreeniku heaks tootades. Vaimne terror... Kyll aga saime sealt mitmeid haid oppetunde ja samuti oppisime palju juurde kohaliku kogukonna kohta. Vaga vaartuslik kogemus.
Vastuseks tadi Reedale: see on absoluutselt uskumatu, et sa kirjutasid kommentaari ja veel moosist. Ma just see nadal motlesin sinu kui moosivoluri peale, sest meil oli nii palju puuvilju koogis yle ja halvaks kohe minemas, et ma motlesin need moosiks keeta. Ja siis ma motlesin, et kui Reet oleks, siin, kylla ta teeks haid moose - ananassi ja arbuusi ja ma ei tea mida koike veel... Mina ei suutnud end kokku votta ja neid keetma hakata. Lopuks laksid prygikasti.. Kahjuks. Kohalikud moosi ei tee, kindlasti jalle uus kontseptsioon, sest koguaeg on varske kraam saadaval ja kes see siis nii palju suhkrut raatsiks ara kulutada.. :) Seeni nad ka ise ei soo, kui siis oige pisut, aga see ju kallis kraam ja ei toida ega midagi. Parem ara myya hostelitele ja peenetele kohtadele. Neil on aias palju toekamaid asju nt Yuca (kartuli moodi asju), lillkapsas ja porgand ja mais. Nendest nad teevad koiki sooke. Kanad on ju ka aias. Ja janesed, kellel on nimed ja kes lopuks ikkagi toidulaual lopetavad.... :)
Okei, nyyd teie ka, tagasi kirjutama ja kommenteerima, meie oleme jalle levis. Hetkel tundub, et Kolumbiasse ei viitsi minna, kuid aega on veel otsustada. Esialgu proovime homme ohtuks Canoa´sse jouda, sest seal on seni monusaim rand ja parim ilm olnud. Peale 2 nadalat kylmas ja vihmas soovime vaid paikese kaes lesida ja oma patareid uuesti tais laadida. Paevitus hakkabki juba haabuma, peab peale votma. Seega jargmine kanne juba ilmselt Canoast.
Olge tublid ja kirjutage kirju ja asju. Positiivseid asju. :)
NB! Vaadake pilte ka eelmiste kannete juurest. Las Palmas 1 all on pilte meie "tookoha-elukoha" ymbrusest ja loodusest, vaade meie rodult ja niisama kauneid lillepilte meie aiast (aed on 30hektarit :)). Las Palmas 2 all on pilt meie seene mingast (talgutest) ja naabriperest (Raquel ja Stalin) ning meie "perekonnast" Karvikutest: Ali ja Meg- Ali uue maja (sai valmis meie seal olles paar paeva tagasi) rodul. Tanase kande juures on pilt haigest Rockyst ja sellest, kuidas tal oli selle haigusega hasti palav :) Napilt, et voodi alla ei jooskunud higi labi madratsi... Ja siis on pilt tana hommikust, mina tee aares bussi ootamas ja no ikka vaga onnetu peale seda nutuga lahkumist. Bussi ka ei tulnud vaga kaua. Koerad tulid ja autod ja isegi lehm jalutas, aga lehma peale me ei mahtunud...
No vot, nyyd tulime lausa pealinna, et teile uudiseid anda ja kirju kirjutada. 3.5 tundi bussiga loksumist mooda magiteid ja kohal – Quito. Ooh, siin on hea soe ja paike paistab, me ju elame kuskil metsa sees, kus sajaba astas 3 m vett maha ja ongi nii, et IGA paev ja oo sajab ja on niiske ja kylm. Tooga saab soja sisse ja siis ohtul kohe teki alla. ;)
Kirjutan siis kohalike elust ka siia tapsemalt. Nyyd kes elame ja suhtleme nendega, saab ysna hea pildi yhe kohaliku Ecuadori kogukonna elust. Elud ja elamine ongi siin kogukonniti (ing k community, ma ei tea kas kogukond on parim sona eesti keeles, aga paremat praegu ei tule meelde). Meie kogukonnas on ca 20 peret, nade lavad koik lahestikku ja yldse vaga tihedalt seotud elu. Koik kasvatavad midagi ja peavad loomi ja siis yksteiselt ostetakse ja vahetatakse. Vaga levinud come on MINGA, millest ka siis eelmine kord kirjutasin, see on iidne Incade come teha talguid (mis pagana Incad, meil ju talgud sama levinud…) aga jah, kaib see nii: 3-4 paeva varem antakse koigile teada kus ja millal ning kuna keegi tool ei kai, siis saavad koik tulla tavaliselt. Kogukond ei saakski funktsioneerida kui keegi jarsku tool kaib, sest siis ta ei saa oma kohustusi kogukonna ees taita ja koik laguneb laiali. Naljakas on see, et kuigi neil raha ei ole, siis nad raha ei taha ka- kui pakud et tule ehita mul puukuur valmis, ma maksan, siis nad ei vota vastu, vaid ytlevad, et ei las olla, jaad mulle teene volgu. Kogu elu ja toimetused pohinevad teenetel ja yksteise aitamisel. Aitamisel ma ei motle, et kyll naaber on hea ja aitab teist, ei, vaid ma aitan naabrit, siis naaber peab teienkord mind aitama.. Austerservikute minga oli jah paris lihtne, polo muud kui tassisime saepuru yhest kohast teise, segasime selle riisijahu ja mingite sulfaatidega, lisasime vett ja siis see segu kilekottidesse. Hiljem istutab naabrinaine Raquel sinna seenebakteri ja paneb kasvuhoonesse riiulitele kasvama. Lihtne. 100 kg seeni, 400 USD, korralik raha ja teenistus. Ma ikkagi majandusharidusega ja kohe arvutasin, et kui palju saaks selle asjaga teenida, kui seda pidevalt teha, aga nemad istutavad uued seened iga 2 kuu tagant, sest rohkem neil vaja ei ole. Keegi ei tee rohkem kui vaja, et rikkaks saada voi midagi, ei tee ja koik. Alguses kui seda seene-ideed siin mingid Euroopa fondid siin tutvustasid, et otsida peresid, kes sooviks seenearisse siseneda, siis kohalikud ei saanud yldse aru, et mis seened?? Seeni syyakse voi? Miks peaks seeni sooma? Yhesonaga absoluutselt uus kontseptsioon neile. Neile on yldse palju asju uued.. Nt magede rahvad ei oska ujuda ja pole kunagi mere aares kainud.. ometi on meri 5 h bussiga minna ja vaadata… See kogukonna asi ongi selline hasti kinnine ja piiratud eluviis. Ega nad harjunud rajast tihti korvale ei eksi. Teisipaeviti kaivad meie juures inglise keelt oppimas, Meg opetab ja mitte selleparast, et neil inglise keelt vaja oleks, vaid see annab neile enesekindlust ja on asi, mida vanemad ja lapsed koik koos teevad. Muidu on lapsed alati erladi ja vanemate juurde asja ei ole. Ainult tootegemisel, aga midagi lobusat nad eriti koos ette ei vota. Meg on oppinud opetaja ja teeb seda vaga hasti ja kasvatuslikult. Naiteks, et inglise keeles prygikast on BIN ja sinna pannakse prygi, mitte aknast valja ja tanavale.. ;) Osalt opetab ta ka selleparast, et rolle segada, et laps ei ole alati alam ja rumalam, vaid nt lapsed opivad kiiremini ja siis vanemad tunnevad end norgemana ja peavad pingutama ja yldse, et suhted ei oleks nii autoritaarsed. Muidu on siin vaga karm kord. Lapsed saavad ikka korralikult peksa nii et armid selja peal... Kole... Hasti hirmus on naiteks ka meie koristaja Ana pere lugu. Ta tytar on 17 aastane ja juba ka 4 kuuse pisikese poisi ema. Muidugi polnud see planeeritud laps ja hada kui palju. Nyyd peab tydruk poisiga abielluma, sest muidu ei aktsepteeri neid yldse keegi… Kahjuks on tytre peigmees ja lapse isa aga suhteliselt tumeda nahaga. Jah, latiino, nagu koik teised, aga tumedama nahaga. Ja selle eest saab ta oma pruudi isa kaest pidevalt peksa. Kujutate ette??? Samast rassist isa peksab samast rassist tytre peigmeest tumedama naha parast? Ja nad koik tanavad iga paev jumalat, et laps tuli vaga hele. Tao n meie juures kaasas kui Ana j ata tytar meil 3 korda nadalas koristamas kaivad ja no ei ole nunnumat last – suurte pruunide silmadega, hasti roomus ja vaikne…. See on lihtsalt nii vaiklane ja masendav, et ei teagi mida sellest moelda. Tahaks neid inimesi siin yldse koguaeg opetada ja kasvatada, aga no ei suuda ju.. Neil peaks kuidasgi silmad avama ja naitama uusi ja erinevaid asju. Kogukonnad on nagu seisev vesi, laheb hapuks noh. Meg ja Ali yritavad ka nii palju kui voimalik kohalikku ellu sekkuda ja neid opetada ja suunata. Aga no ega palju ei saa ara teha, traditsioonid ja kombed on siin vaga tugevad. Meg ja Ali on ikkagi hasti toredad, kyll palju nooremad kui arvasime – 31 ja 32, aga saame super hasti labi ja kuna kylalisi ei ole olnud siiani hostelis, siis istume ohtuti neljakesi vorkkiikedes ja raagime kohalikust elust. Vaga hariv. Kui seene-mingal kaisime, siis Stalin (jah, pereisa eesnimi, vaga levinud nimed Stalin ja Lenin...) lubas meid koige suurema kohaliku kose juurde viia, sest ta enda lapsed ka ei ole seda nainud – 130m, aga ta lubas meid viia eile ja ei teinud seda. Ta lubas ka teada anda kuna tapetakse siga, aga kuulsime seda siis kui siga oli just tapetud. See lubamine ja sonapidamine on siin yldse selline asi, et midaiganes… kui tahad milleski kindel olla, siis alles parast seda kui see asi on ara toimunud, enne ei loe mitte midagi. Lubatakse maad ja ilmad kokku ja kinni ei peeta. Ali ehitab enadale parasjagu maja, voi noh puumaja on valmis, aga koiki klaasi ei ole veel ees. Pidid ette saama juba eelmine nadal. Klaasimehed isegi tulid kohale, aga siis oli 2 klaasi valede mootudega ja 1 lohkusid nad ara. Siis lubasid uuesti tulla uute klaasidega. Ei tulnud. Siis tulid ette teatamata kui Alit ei olnud kodus. Saatsime tagasi. Siis lubasid eile tulla. Ei tulnud. Ja nii ongi. Iga asjaga…. Igaljuhul kui klaasid kunagi ette saavad, siis tuleb suur grillipidu koos toomeestega, et maja sisse onnistada. Ei tea, kas meie silm seda naebki.. ;) Loadme… Tood tegelt eriti palju ei olegi.. Ise vaatame mida teema ja kui palju. Eile tegime suurema tripi, varvisime mingi suure hunniku silte ja siis votsime need kaenlasse, Rockyl matcheete kah kaes ja laksime neid dzunglisse yles panema. Et ikka koik meie hosteli kylalised need kosed yles leiaks metsa seest, sest tee on keeruline ja fyysiliselt vaga raske. No me panime ka alguses Ikka taiesti rappa. Eksisime ara ja myttasime nende raskete puust markidega ma ei tea mitu tundi niisama mooda metsi ja magesid. Lopuks leidsime oige tee ja siis oli vaga lobus, muudkui matcheetega tee eest puhtaks ja taimed eest ara, margid yles. Tee on vaga raske ja mudane, sest koguaeg vihma sajab. Panime siis igast koisi ka sinna puude kylge, et oleks kergem end yles vinnata. Samal ajal sadas paduvihma ja kukkusime lugematu arv kordi pikali ja maest alla. Pool teed tuleb labida mooda joge kondides, kus on suur vool ja libedad kivid. Yhe korra kukkusingi nii, et matcheete pani allavoolu ja mul ilge paanika, aga sain katte ja ma ise nii kogenud kukkuja, et viga ei saand midagi. Igaljuhul olime metsas kokku 5 tundi ja tagasi tulles labimarjad ja mudased ja ysna vasinud kah. ;) Aga lobus oli.
Imelik on siinsete inimeste puhul veel teatud asjade poolik tegemine – nt Raquel oma seentega.. ta on ehitanud omale eriti peene “steriilse” kasti, kus ta seenebakterit saepuru sisse paneb. See on nagu mingi NASA kast, et kaeaugud on sees ja siis seal sees toimetab ja poletab vahepeal pintsette tulega ja ma ei tea mida koike veel. Siis jarsku teeb kasti luugid lahti ja votab valmis saanud kotid valja ja paneb uued sisse. Hallooo, koik lahevad ju bakterid sissse… Siis pole enam motet seal peenutseda oma pintsettidega, see ajas meid paris korralikult naerma. Voi naiteks tana bussis – koik rahvas valja ja asjad ja kaekotid lauale ja otsitakse labi. Samal ajal need asjad ja kotid, mis bussis, neid ei otsi keegi. No kuulge, mille parast te neid asju teete? Seeprast et nii peab? Et nii tehakse? Natuke nagu lapsed, kes mangivad kodu ja asju, et on nainud kuidas suured teevad, siis proovivad jargi teha..
Nyyd oleme tool veel 2 nadalat ja siis tuleme ara. Tahaks juba paikest ja rahu. Usun, et me vahepeal internetti ei tulegi, sest see on kas 16 km jala kondimist ja 5 USD tund voi siis 7h bussiga edasi tagasi ja no liiga keeruline noh… ;) Usun, et saate hakkama ja seda aadressi ikka ara ei unusta. Usutavasti lahkume tagasi tsivilisatsiooni 2. septembril. Siis jaab veel 4 nadalat reisimiseks ja puhkamiseks. Tana kaisimegi Kolumbia saatkonnas viisasid uurimas. Iseenesest lihtne, palju pabereid ja pilte ja selgitusi ning 40 USD ja nelja paevaga visa kaes. Me lihtsalt ei ole veel otsustanud, kas minna Kolumbiasse voi mitte. Vaatame oma pangakontole tosiselt otsa ja motleme, kas tahame veel uusi elamusi ja uudiseid voi enne koju tulekut lihtsalt puhata mones kohas Ecuadoris, kus oleme juba kainud ja mis on vaga meeldinud. Sest sisuliselt on Ecuador igatpidi juba labi reisitud ja midagi uut siin meile ei ole. Kolumbia on tegelikult veel odavam kui siin, aga minek ja viisad ja bussid ja see maksab kena kopika. Kui otsustame siin pikutada rannas ylejaanus aja ja mitte ringi soita, siis on hea saastukas ja same paremaid kingitusi teile tuua ;) Kuigi jah, kui mu pagas laheb koik Lissaboni, siis ei saa keegi mingeid kinke, nii et aidake valja moelda, kuidas me saaks pagasi amsterdamis katte… ;)
Praegu oleme siis pealinnas ja motlesime, et nii tore jalle inimeste sekka saada ja suurlinn jne. Koik on tore, aga kohalikud on meid absoluutselt vimse piirini viinud ja ara tyydanud. Astusime bussist maha, ostsime ohtuks tagasisoidupileti – anti 1 dollar vahem tagasi, pidin jalle ise noudma minema. Ostsime poest saia ja limonaadi, voeti topelt raha. Kohe kui sa ise tahele ei pane, saad pygada, kas siis selleparast, et sind tahetakse pygada voi selleparast, et poemyyja, kes on teismeline neiu, pole koolis kainud ja arvutamist oppinud, vahet pole. Koguaeg pead valvel olema. Vasind oleme sellest. Kohalikud systeemid ja rumalus on ajuti lihtsalt tylgastav. Koige tipp oli just enne Internetti avalikus wc’s, kus mingi suvaline asotsiaalne naisterahvas mu jalgadele oksendas… Okei, juhtub. Aga kui ma tema tahelepanu sellele juhtisin, et proua, perdon, te oksendasite a mis pies, siis ta hakkas nii hullusti rauskama enda kaitseks, et ma laksin taiesti endast valja. Krt votaks, palun palu vabanudst voi midagi, ykskoik mida, aga peale seda kui sa mu varbad oled tais oksendanud, ei ole sul kyll mingit oigust MINU peale pahane olla, et ma selle eest markuse tegin… Pesin varbad puhtaks ja tormasin valja, sest muidu oleks lihtsalt loomaks lainud ;) Yhesonaga jah, inimesi ei tahaks enam yldse naha. Ainult teid, kallid kodused… Teid igatseme kyll hullupoora ;)
Muuseas vaike vahemarkus, siin on koik asjad looduses nii suured. Taimed, putukad, ussid, liblikad, loomad, linnud, koik on lihtsalt niiiiiiiiiiiii suured. Ainult inimesed on palju pisemad kui meil J
Tana proovisin siis eriti kallitele inimestele helistada kah, sest siin ju 2 pohiteenust on: 1) koopiate tegemine ( ja peale Kolumbi saatkonna kylastamist ma saan aru, miks see on oluline teenus, meilt nouti ka umbes 50 lk erinevaid koopiaid, naiteks ka 2 koopiat krediitkaardidest???) ja 2) telefonikabiinid. Aga no ei onnestunud eriti hasti, kones on suur viivitus sees ja kvaliteet nii kehv, et vaevu saad aru, mida sulle raagitakse. Kallis ka. 1 min-9 krooni, aga kuna on nii suur viivitus ja aeglane kone, siis laheb palju raha. Seega ilmselt ma enam ei helista, see on liiga keeruline jallegi ;)
Okipokidoki J Olge ilusti ja saatke kirju ja jakte kommentaare, et meil oleks mida lugeda. Mallele tanud komplimentide eest, sulle voib ikka alati kindle olla ja teistele tandu suuuuurte ja pikkade emailide eest. Eks need ise teavad, kes kirjutasid. Aitah Anni ja Liina ja Kadri ja emad JJJJ Mark, sina ka, hea kohutais naerda kui sinu lugusid lugeda. Tubli too.
Hasti suured tervitused meie kipsis vanavanematele – vanema Vallile ja vanaisa Peetrile. Pidage vastu! ;) Teistel ka suured kallid ja uute kanneteni 2 nadala parast! ;)
Valisime pildid ka juba valja, aga Blogger ei luba mul neid yles panna. Ytlen ainult seda, et koguaeg on "EXPECT THE UNEXPECTED" tunne siin. Iga asjaga. Lisan pildid siis hiljem meie elukohast ja pererahvast ja yyyyyratust loodusest ning pilvedest, mille sees me elame... Tsauka.
Ecuador/Las Palmas 1. Nonii, oleme nyyd onnelikult kohal oma tookohas, aga sellest tapsemalt natuke allpool. Panen veel tee pealt asjad kirja, et mis on siiani ytlemata jaanud.
* Kirjavigadega on siin ikka head lood, enamus ingliskeelseid asju on valesti kirjutatud voi kuidagi otse tolgitud. Nt Kara Ok Bar voi firmad mis pakuvad hibustega soitu (horseback riding) reklaamivad oma teenust - horses back rinding... ma isegi ei suuda seda ara tolkida... no pagan, vota sonaraamat ja vaata jargi, et ei peaks piinlikkust tundma...
* Tehnikamaailm ja ajastu on ikka imeline. Oma Hansapanga plastikust deebetkaardiga votan vaikeses Ecuadori kylas seinast raha valja. Siis pildid panen fotokast CD plaadi peale ja ostan internetist lennupileti. Uskumatu noh...
* Paanika ikka kohalikele meeldib. Eriti bussijaamades ja bussides. Konkurents on tihe ja siis bussijaamas on need agendid, kes koik silmapiirile ilmuvad inimesed proovivad oma bussile meelitada. Ise sealjuures tormates ja sihtkohtade nimesid karjudes. Siis nad proovivad sind ka bussi peale rebida, niimoodi, et kysivad, et kus sa lahed ja kui linn klapib, siis krahmavad su asjad, et ruttu ruttu, buss on ees, lahme kiiresti. Appiii / mul on juba pilet ja hoopis teise firma bussile. Okei, siis panid me asjad tagasi maha ja suures paanikas ja segaduses pistsid mingi raha ka veel pihku. 4 dollarit. Ma ei saanud yldse mitte midagi aru ja nii kiire ja tuiskamine ja eks ta arvas et meie raha, ja andis koik ilusti tagasi. Nii me siis jaime, loll nagu peas, peos 4 dollarit. See selleks. Las jaada. Laksime siis oma bussi, ja hoplaa, meie kohtade peal (kohad myyakse numbritega ikka nagu kord ja kohus) juba istuvad inimesed. No siis hakkasin hispaania keeles korda looma ja skandaali tegema, sest 4 tundi puupysti tais bussis ma seista ei viitsi voi siis ei soovi taishinda selle eest maksta. Asi jai nii, et mina sain ikkagi istuma sest ma olen daam, aga Rocky pidigi pysti seisma. Loomulikult nad myyvad topelt kohad tais kui neil pole arvutisysteeme ja enne pileti myymist nad vaid helistavad kuskile...hullumaja...
* Mul on yldse vahepeal vaga raske, sest minu personaalne ruum on suur, ca 1 m mu ymber, aga siin on koik nii kontaktsed ja koguaeg on nygimine ja trygimine ja vahe ruumi. Talluvad su peal ja yldse ei arvesta, et ma ei taha voorastega ihu ihu vastas olla bussis... Neil endal ei ole vist mugavuse vajadust ja nad ei tea, et ka teistel voiks olla..
* Kogil on mobiilid. Aga keegi ei raagi. Kallis on ju. Vahepeal telefon heliseb, aga siis katkeb *kogemata* ara... Kasutavad seda rohkem kellana ja monikord ka aadressiraamatuna. No on komoodia...
* Paljud, kellel pole tood, need kerjavad bussis - tulevad bussi, kaes suur pakk komme, jagavad need katte ja raagivad kova haalega oma raskest elust. Siis tahavad 25 senti ja selle eest void kommid ka omale jatta. No toesti toesti, selle asemel et tood otsida, raiskavad nad oma aega bussis jauramisega. Mees, mine pane taim mulda ja homme on sul aed vilju tais. Lollid ja laisad. Kerjamine on ju lihtne. Eriti seetottu, et samasugused udud annavadki raha. Targemad ja rikkamad ei anna, sest see on jabur. Ja kui on pikk bussisoit, siis nied tuleb ikka 4-5 tk tee jooksul peale. Vaga tyytav. Karjuvad seal, et oo mul ei ole tood, tahan kooli minna voi vennale maja ehitada... meie neile raha ei anna...
* Mis vaesusest siin saab raakida kui koigil on piisavalt raha, et end paksuks syya... koik koguaeg soovad ja praht bussiaknast valja. Plastik pudelid, paberid, koik noh. Kole.
Okei, peame hakkama tagasi koju minema. Praegu kondisime 13 km, et internetti tulla. Oleme vaga vaikeses kohas ja internet on vaga haruldane. Seega, sorry koigile, ma ei saa praegu ka emaile saata, sest aega napib ja keeruline on siia internetti saada. Kandeid proovin ikka panna 4-5 paeva tagant. Tool oleme siis hostelis ja pere on Meg ja Ali, kes on inglise paar. Ise on sellised rastapatsidega karvikud, taiesti kohalikuks muutunud. Aga saame hasti labi ja koik on tore. Too on hetkel siuke sulase too, sest praegu hostelis kedagi kylas ei ole. Hommikul toidame loomad ja siis rassime ja ehitame paev otsa mingite asjadega. Taitsa monus on. Kui on kylalised, siis peame neid lobustama ja syya tegema jne. Tavaline hosteli too. Muidu on koht hasti ilus ja opima jallegi palju juurde selle kohaliku elu kohta. Suhtleme kohaliku kogukonnaga ja aitame neid. Naiteks homme on naabrinaise Raqueli juures MINGA - see on talgud, siin vaga levinud toovorm ja komme. Neil on austerservikute kasvandus ja seente istutamise minga homme ongi. Terve kyla tuleb kokku ja aitab ja parast saab syya selle eest. Keegi tool ei kai, koik saavad tulla keset paeva... Reedel on sama pere juures sea tapmine, mis on ka yritus koigile ja koik aitavad ja elavad kaasa. Me lahme ka. Nad eriti ei tea kuidas siga tapetakse, aga kuidagi nad ta surnuks saavad ja nii on seda aastasadu tehtud... Lehmi lahme ka lypsma ja yldse on siin voimalik igast lahedaid asju teha.
Jaame siia kolmeks nadalaks ehk 3 septembrini. Mitte rohkem. Tahaks ikka puhata ja mangida ja tsivilisatsiooni kah. Veel ei tea, mida teeme edasi, kas puhkame Ecuadoris voi lahme Kolmbiasse.Eks nais.
Sorry jah, et ei saa emaile kirjutada ja vaga tihti blogida, aga pidage need 2.5 nadalat veel vastu, siis jalle tihealt kontaktis. Kirjutage ise ikka, hea on lugeda kodust...
Krt ma toesti loodan, et see Amsterdami kaudu kojutulemine onnestub... ei viitsi minna Portugali, las siis pagas laheb.. Pagan kyll...
Soovime vanavanematele palju tervist ja teistele, et olge niisama tublid. Suuuuuured kallid kah teele. NB, eelmise kande loom oli yks ahviline, leemur vist, ta oli ikka nii ilus ja selline nagu inimese nappudega rumal loomake. Age noh. Tanud kommenteerijatele kah. Kirjutage veel ja andke endast marku...
No nii, dzhunglist eluga tagasi. ;) Jallegi super kogemus ja yhine seisukoht on, et meile metsas ikka vaga meeldib. Vihmametsas.
Esimene paev. Hommikul kl 8 auto peale, kummikud ja vihmamantlid anti kaasa ja giid muidugi ka. Imeilusate lokkidega kohalik loodusefann. Carlos. Kui Pealik lubas meile inglise keelt konelevat giidi, siis kohe esimeste lausetega sai selgeks, et keel, mida ta valdab on siiski Spanglish - English+Spanish ehk segu neist kahest keelest. See on siin yldse vaga levinud voorkeel :):) Aga ei hakanud sellest probleemi tegema, ma ju saan hispaania keeles ka hakkama ja suurt probleemi ei olnud. Tee peal panime maha karja pranstlasi, kes laksid raftingut tegema ja Carlos tegi veel viimased ostud toidu osas ning juba 2 tunni soidu jarel olime Amazonase vihmametsas. Kliima kohe teine, hiiglama palav ja niiske nagu vihmametsas ikka. Esimeses laagripaigas joe aares bungalotes panime asjad maha ja soime kohu tais ning kohe metsa matkama. Mets on siis natuke teine kui Venetsueelas oli. Rohkem mudane ja marg (sellest ka kummikud) ning taimed pigem puud kui lehttaimed. Aga matk oli ise age, Carlos seletas igasugu ravimtaimi ja niisama naljakaid voimalusi (nt sood uhe taime kasvu ja keel laheb tumesiniseks). Ta on ise suur looduse fann ja huviline, selliste seltsis on metsas vaga huvitav ja opib palju juurde. Igaljuhul jah, mets pakub palju voimalusi nii soogiks kui ravimiseks. Taimi on seal taiesti uskumatuid. Nt yks puu (Sangre de Drago - Draakoni veri), teed puukoore sisse vaikse lohe ja sealt voolab siuke vere varvi vedelik ja seda siis maaritakse nt armide peale, aitab neist lahti saada. Kui hoorud seda naha peale, siis muutub valgeks kreemiks. Imeline ;) Okei, igast huvitavaid asju ja siis joudsime metsa keskel yhe kose juurde. Jalle - nii ilus, et sonu ei ole. Kosk ise 40 m ja all seal looduslikus "vannis" saab ujuda ja kose all seista. Vaga kift. Tapselt enne pimedat joudsime laagrisse, Carlos kohe kooki ja meile mitmekaiguline ohtusook. Yldse syya saime nende kolme paeva jooksul vaga hasti. 3 korda paevas, mitmed kaigud ja alati hasti tervislik, sest Carlos ise armastas vaga juurvilju ja puuvilju ning tervislikku toitumist.
Teine paev. Peale hommikusooki kohe metsa neljaks tunniks. Veel sygavamale dzunglisse ja veel paju infot igasugu taimede kohta, mida seal elavad indiaanalsed igapaevaselt kasutavad. Ja jallegi oli retke tipphetk yhe kose juurde joudmine. Selle nimi oli Peitev Kosk, sest seda silmaga naha ei saa kohe. Koigepealt kaljude vahel vooni vee sees kummikutega matk ja siis pidime asjad taitsa maha jatma ja sinna koseni kaljude vahelt ujuma. Kui ma oleks kirjanik voi muidu vaga sonaosav, siis ma jallegi kirjeldaks seda vaatepilti, aga ma ei oska oelda muud kui, et voimas! Hasti ilus. Tagasi laagris siis paadi peale ja selle imepisikese kanuuga mooda karestikke jargmisse kylla, et seal oobida. Mitu korda oli tunne, et kanuu laheb ymber, oudne. Vett lahmas sisse ja ma meeleheitlikult kyhveldasin seda valja. Kui suuremad karestikud, siis paadimees laks paadist valja ja hoidis kanuud kinni, et see liiga kiiresti ei laheks. Karm vark :) Igaljuhul jargmises kylas oli meil plaanitud ka kohaliku Shamaani labiviidav hinge ja keha puhastamise rituaal. See algas sellega, et Shamaan (tal muide 15 last ja muidu ka kova mees, aga ainult 8 sorme :)) viis meid sygavale metsa, taiesti ilma hoiatamata, et no tulge kaasa, aga kuhu???? Carlos ei lubanud meil yldse metsas platudega olla, sest on ussid ja myrgised putukad, nyyd aga olime valede riiete ja jalanoudega. Igaljuhul pidime ykshaaval kuskil voluvee all seisma ja end pesema mingite taimedega, sest seebi ja shampooni lohna ei tohi kyljes olla kui puhastud. Ise raakis noiasonu ja tegi imelikke liigutus ja ka aitas pesta ja mees pesi nii korralikult mind, et pesi korvarongad ka korvast ara. Vaga "korralik" teenus. Korvarongaid mul igaljuhul enam ei ole. No okei, laagris tagasi, oli teine etapp. Viis meid (votsime nyyd Carlose ka igaks juhuks kaasa, et ta muid asju meil enam kyljest ara ei puhastaks) oma hytti. Oli taiesti pime ja ainult paar kyynalt poles. Keset metsa. Vaga hirmus. Siis pidime jalle ujumisriiete vaele votma ja mees hakkas siis noiduma ja meie hingesid puhastama. Algas jalle ilge posimisega ja siis pritsis mingi mentoolivedelikuga meid ja sahistas mingi spetsiaalse vihaga mooda keha, et ikka pahad vaimud valja. Siis hingasime seda mentooli sisse ja joime jooki nimega Ayahuasca. See kaib selle puhastusrituaali sisse ja aitab hingel ja kehal puhastuda. See on vaga levinud ja koik shamaanid kasutavad ja teavad seda. Nad ise joovad ka, et tulevikuga kontakti saada ja hingedega raakida. Yhesonaga on see jook, mida tehakse Ayahuasca nimelisest puust ja see on kergelt hallutsinogeenne. Ei mingit ohtu. Eks natuke ikka lootsime liblikaid ja lillesid naha, aga ei osanud midagi oodata. Loppes see sellega, et 12 tundi naime igasugu "liblikaid ja lillesid" aga ei mingit tulevikku :) Igaljuhul on keha (see jook ajas oksendama ja tegi kohu lahti :)) ja vaim nyyd puhas ja koik tagasi normaalne. Kui keegi tahab kunagi seda proovida, siis naiteks mina ei soovita. Tehke seda omal vastutusel ja teadke, et mina olen teid hoiatanud. Jatke nimi meelde - Ayahuasca. Moju pidi olema vaga personaalne, monele ei tee midagi ja monele jallegi teeb vaga palju :) Muide, see jook, mida ma viimase pildi peal joon, on kohalik koduolu, mida tehakse Yuca-st (kohalik kartul) ja veest. Yuca keedetakse, naritakse labi (jah, kylanaised narivad ja natsutavad selle oma suus labi), siis lisatakse vesi ja esimesed 2 paeva on lihtsalt nagu karastusjook ja pohisook neil. Siis hakkab kaarima ja laheb alkohoolseks joogiks. ;) Igati mitmekylgne. Mehed metsas joovad seda igal kolmel toidukorral ja midagi muud juurde ei tarbigi. See ongi nende sook ja jook, annab palju energiat. Ei maitse eriti hasti kui minu arvamust soovite.. :) Nimi on Chitcha.
Kolmas paev. Peale hommikusooki viis Carlos meid mae otsa vaatepunkti, kust oli naha kogu ymbritsev ala ja kahe joe (Puyo ja Pastaza) yhinemiskoht. Super vaade. Tegi meile kingituseks kohalikest taimedest ja pahklitest ehted ja tulistasime selle pika indiaanlaste puhkpyssiga tapsust. Pyss ise mingi 3 m toru ja siis nool sisse ja puhud. Vaga kift, eriti selleparast, et ma olin selles vaga hea :) Aa, Carlos tegi meile veel yhe "kingituse" ykspaev. Kysis, et ega me juhuslikult abielus ei ole ja siis hakkas midagi punuma. Punus ja siis tuli kahe palmist tehtud sormusega (hasti ilusad ja vaga peen naputoo) ja ytles, et no vot, palju onne, nyyd olete dzungliseaduste jargi abielus :) Tagasi kylas, naitas selle Shamaani naine veel meile kuidas kohalikku keraamikat tehakse. Tuuakse spets savi kaugelt ja siis kasitsi seda voolivad ja poletavad ja varvivad loodusevarvidega. Koik toovahendid on ka loodusest parit ning oskused ja teadmised antakse edasi ainult emalt tytrele. Mehed sellest midagi ei tea ja kuskilt mujalt oppida pole ka voimalik. Vaga ponev. Siis oligi aeg koju tagasi tulla ja Carlosele suured tanud oelda. Toesti super giid ja kena inimene. See on sellise reisi juures hasti oluline ja tavaliselt soovitataksegi, et kui voimalik, siis oma giidiga enne kohtuda ja tsekata kuidas klapp on. Meil onneks lihtsalt vedas. Kaisime veel Pealiku juurest ka labi ja tanasime tedagi.
Nyyd oleme siis tagasi Bañoses ja ilmelt yhe oo veel, enne kui oma vabatahtliku tookohta stardime. See on muide Baeza linna juures, kes soovib kaardi pealt vaadata. Helistasime sinna ka ykspaev ja peremees tundus kyll hasti tore ja nad vaga ootavad meid. Muuseas, seal hasti kehv internetiyhendus, et ma ei tea midagi lubada kui tihti jargmise nelja nadala jooksul kirjutada saame, aga ma luban seda, et ma yritan nii tihti kui voimalik ;)
Siin Bañoses on aga vaga monus toesti. See on omamoodi kommilinn. Siin on pikad suhkruroo kommi tegemise traditsioonid ja koik seda siin ka teevad tanaval. See kaib nii, et votad taimemassi ja siis sotkutakse seda ja see on musta varvi. Siis on seina peal selline nagi kuhu see tommatakse nagu tainas rippuma ja hakatakse seda seal keerutama ja sotkuma nagu pizzatainast. Kui teda toodelda, siis ta on pehme ja muudab vaikselt oma varvi kollaseks. Siis tombavad sealt tykke ja voolivad kommiks (sellised pulgad) ja kohe kui enam ei katsu ja venita seda, siis kivistubki kommiks. Vaga lahe protseduur. Ja maisteb vaga hasti. Hirmus magus, aga vaga hea. Teine asi siin linna suhteliselt naljakas-kui Ameerika filmides tuleb jaatiseauto laulu ja muusikaga, siis siin tuleb prygiauto nii ja siis koik kuulevad ja jooksevad majast valja oma prygikotiga ja viskavad autosse :) Ysna nutikas systeem iseenesest. :)
Olgu kallikesed, kirjtage ikka meile ka oma tegemistest ja Eesti asjadest. Ning uute kanneteni ;)
NB! Koige tahtsam uudis - ostsime kojusoidu piletid ka ara. Meil olid piletid Quito-Amsterdam-Lissabon, aga me kysisime nou lennuspetside kaest (Malle kinnita kui viitsid) ja saan, aru, et me ei pea ju Lissaboni minemagi, vaid lahme Amsterdamis maha ja pagasi kysime ka seal omale. Yhesonaga, ostsime piletid: 2. Oktoober 2006: Amsterdam-Tallinn. Kell 10.10-13.35. Seega, kallikesed, kes tahab tuleb vastu ja lehvitab ja kallistab. Ema Riina, sina voiks kindlasti tulla, sul on auto ju :) Ja minu vaike auto kah sinu juures hoiul! ;) Piletitega laks hasti, need saime siiatuleku eest kogutud lennupunktide eest! ;)
Oh, leidsime paradiisi. ;) Vaike linn 1800 m korgusel, aga siiski magede vahel orus. Muuseas, siinsamas vulkaan Tungurahua orus. See on see vulkaan,mis 2 nadalat tagasi purskas. Aga praegu on ta rahulik ja ainult puhistab tossu ja tolmu vaja. See on linnake, kust on ideaalne paas igalepoole reisidele - Amazonase jogede juurde ja vihmametsa ja vulkaanidele. Siin on lugematu hulk reisikorraldajaid ja giide. Praktiliselt igast putkast saab tuuri osta. Ja koik kasutavad vulkaan Tungurahua pahvimist samuti ara ja iga ohtu on voimalik minna ohutusse kaugusse vaatama, kuidas ta seal tossab ja vaikselt hingitseb. Kuna need valjasoidud on koik pimedas, siis peaks ka laavatriibud veel naha olema. Kui viitsimist on, siis lahme tana seda ka vaatama. Peame vist minema, sest kui mooda linna kondida, siis iga samm proovib keegi sulle seda reisikest myya ja lihtsam on 1 ara osta ja siis edasi koigile oelda, et jata mind rahule, ma juba olen minemas. Yldse igasugu pakkujate ja pakkumiste tulemusena on kujunenud valja refleks, et kui keegi sind tanaval konetab, siis ilma et kuulaks, mida ta raagib, raputad peaga, et ei, ma ei soovi. See on puhas refleks. Ja kui keegi kysib teed, siis ilmselt raputan samuti peaga, et ei, ma ei soovi sind juhatada :)
Oleme pidevalt 2000-3000 m korgusel ja natuke kiusab meid see va korgushaigus kah. Pea kaib ringi ja hingata on raske, vaga kergesti hakkame hingeldama ja yldse on natuke selline siil udus tunne, nagu vati sees liiguks. Korgustest raakides, eile soitsime Ecuadori koige korgemast maest mooda - Vulkaan Chimborazo - yle 6000 m, no vot see oli alles yks suur kolakas. Lumised nolvad ja tipp ja no ikka nii suur, et silmad laksid meil suureks... ;) Sinna saab ka otsa ronida, see ei ole tegevvulkaan, aga meil pole kampsuneid kaasas :) ja yleval on vist kylm :):) Tegelikult on see vist ikka ainult spetsialistidele ;)
Siin on 2 absoluutselt erinevat rahvust - ranniku laiskvorstid ja magede poliselanikud. Magede rahvas meeldib meile palju-palju rohkem. Nad on ilusad oma alguparaste indiaani nagudega, oma varviliste rahvariietega ja oma naerunaoga. Nad tunduvad hasti roomsad ja tookad. Ilm ka tingib nende virga loomuse, magedes on ikka hasti kylm ja mida sa siin kylmas laiskled. Muudkui peab midagi tassima, tooma, ehitama ja kyndma. Et soe sees ja toit laual oleks. Ja nii nad tassivad kas siis ojadest vett voi metsadest puid ja ikka alati oma kaharate seelikute ja villaste sukkadega. Vaga kiftid. Ainult, et eks neil siin onnides pesemisvoimalusi napib ja kui nad tulevad bussis sinu korvale, siis tunned nende elu lohna - muld, taimed, lehmad ja sead, no igasugu aroome on sinna villase seeliku voltidesse kinni jaanud. Aga nad on ikkagi vaga kiftid. Lihtsalt distantsilt natuke ilusamad kui lahedalt :) Ja nad raagivad ainult oma keeles, Quechua.. Midagi ei saa aru, yks suur susistamine ja S-haalikud.. :) Aga huvitav on see, et neile ei suuda kuidagi vanust kylge panna, noored paistavad vanad ja vanad noored. Nagu neil vaga ei vanane, vaid kate jargi saab aimu, et tegemist on juba vanema inimesega. Kaed ju reedavad vanuse... Ma tahaks vaga teile neist pilti naidata, aga Rocky ei luba mul neid pildistada, et see pole ilus, et nagu loomi loomaaias... Aga ma nii tahaks, nad on minu arust lihtsalt aarmiselt kenad ja kiftid... Ma proovin salaja... ;) Siin kyll yks pilt on kaugelt tehtud, nats saate ehk naha neid kostyyme.. Lapsi on neil ka vaga palju ja ses suhtes hea, et vanemad lapsed hoiavad nooremaid ja ainult taitsa pisikesed ja varsked on ema seljas riidepambu sees. Vaga iseseisvaks ja hoolivaks kasvavad.
Ok, aga linn on Baños ja see on hispaania keeles "vannid" ja seetottu, et siin on mitmeid termaalveevanne ja basseine leida. Kohe linnaservas, kus me eile ka kaisime, on 56m joa all vaike selline veekeskus ja me laksime sinna meelega pimedas, et oleks ilusam. Ja oli. Istud seal kuumas termaalvannis ja vesi aurab ja on kottpime, ainult mooda maeseina alla jooksev 56 m juga paistab. Super. Selle joa vee alla sai ka minna, vaga kylm. Muuseas, isegi seal vannis koos 100 kohalikuga, leidub keegi, kes soovib teada, kust me parit oleme.. See on nii ara tyydanud.. Nt tuled bussist maha, siis kolm kohalikku taksojuhti alustab vestlust just kysimusega, a kust te parit olete... See on iga kommunikatsiooni algus ja see vasitab. Seda enam, et valdav enamus ei tea isegi, kas see on Euroopas voi Ameerikas. Kui ytled, et Euroopa, siis kohe, et aa, kas Pariisi lahedal.. :) Motlesime, et hakkame vaitma, et me oleme Aafrikast. Seda ikka teatakse... Lihtsalt, et enda elu lobusamaks teha. Hea naide on veel see, et kui politsei pidas minibussi kinni (yhistransport) ja koik pidid dokumendid esitama, siis meiega ta ei osanud midagi peale hakata. Kysis, et "Que pais?" (mis riik), me et Estonia, siis kysis kohe jargi, et "Que nacionalidad?" (mis rahvus), no ma ei tea... armeenia???? Ei viitsind politseiga nalja hakata viskama ja ytlesime tapselt samamoodi ja ainult hasti vaikse irooniaga, et ESTONIA!
Siin on see ka kummaline, et IGA samm pannakse kirja, kui sa hotellis oled, okei, arusaadav, aga ka bussipiletid on nimelised ja pikamaa taksod ja no koik-koik kohad. Kysivad, et mis nimi on - ma juba harjunud, et kirjutan ise, nad ei saaks iialgi me nimedele pihta. Siis sinna motlesime ka, et endal oleks nalja rohkem, siis hakkame suvalisi asju kirjutama. Et Nipi Tiri ja Klaabu Kloun. Voi et Mine Metsa ja Naksi Kabi. No midaiganes, et oleks nalja rohkem :)
Tana uurisime ymberkaudseid kohti siin linna lahedal. Lonely Planeti raamat on taiesti ara tyydanud, ykski asi ei klapi ja ei pea paika. Oudne stress on koguaeg tyhja kondida ja avastada, et taiesti vales suunas voi et seda asja (kosed, joed, sillad) siin ei olegi. Aga ikkagi yhe suure kaljude vahelise kose me kuidagi intuitsiooni ja kohalike abil leidsime. See natuke leevendas seda tyhja kondimise frustratsiooni. Ilus on siin kyll, loodus on palju andnud. Maed, joed, kosed, kaljud. Loodust kui palju.
Eesti toitu tahaks.. Siin on sisuliselt peamine ja ainuke asi KANA. Kana isu saab siin kyll tais. Muide minult siin Gerdile kompliment, kui ma motlen, et mis sooki ma tahaks, siis tulevad enda tehtud hakklihakaste, ema yhepajatoit ja Gerdi lammas. :) See on ylim kompliment kas pole? :)
Ok, kui koik sujub nagu plaanitud, siis lahkume homme 3ks paevaks vihmametsa tuurile. Eile kaisime ringi ja kuulasime paljusid pakkujaid kuni leidsime yhe aarmiselt kena ja ka ilusa indiaani mehe, keda me nyyd Pealikuks kutsume ja palusime, et tea meile homsest reisi teeks. Kui siin lubadused peavad ja systeemid toimivad siis homme kell 8 on minek. Seega tuleb blogimisse paus sisse, arge siis muretsege. Reisi kohta kindlasti pikemalt peale tagasitulekut, aga moningad yllatused me oleme endale sinna koos Pealikuga planeerinud, et ei oleks tapselt samalaadne kui Venetsueela metsa- ja joereis.
Kuigi meid nyyd kolm paeva pole, kirjutage ikka emaile ja kommentaare, et oleks, mida lugeda kui tagasi saabume.
Olge tublid! ;) Tanud koigile, kes lugeda viitsivad ja kiidavad kah! ;)
Teise pildi peal see vaike kirp olen mina (Nele) - saate mootudest vaheke aimu, kui yyratult voimas see loodus siin on.. See on see kosk, mida me otsisime ja ka leidsime lopuks..
Ecuadori suuruselt kolmas linn. Yyratult ilus - arhitektuur, puhas, korralik. Ja keegi meid rynnanud ka ei ole :) Siiani yks mu lemmikuid. Kaisime Ecuadori suurimaid Inca varemeid vaatamas - Ingapirca. Korgel (3230m) magedes, hirmus kylm ja tuuline, aga jalle vaga huvitav ja saime Incade kohta palju targemaks. Need olid yhed head insenerid ja suhteliselt nutikad vennad. Kummardasid paikest ja ehitasid millimeetri tapsusega viilitud kividest templeid. Vaga kift. See kindlus (varemed) on ehitatud aastal 900 ja vallutatud Incade poolt 1460. Enne seda elasid seal kohalikud Canarid (linn Cana). Tana seal linnast labi soites vaga kift vaatepilt - absoluutselt koik on rahvariietes (varvilised seelikud, polvikud, pontshod ja kindlasti kaabu). Tana oli turu paev ka, linn sagimist tais. Muuseas, Ergole - mooda mage ronis yles kohalik indiaanlane, rahvariides ja oma talu poole teel, kaes tassis DeWalt tooriistakasti. :)
Las pildid raagivad enda eest, ega te nii pikki jutte nagunii lugeda ei viitsi. Vaadake esimest pilti tahelepanelikult - see on kaljust moodustunud Cara de Inca - Inca nagu (suu, nina, silmad). Keegi ei tea, kas see on looduslik voi tehtud, aga seal Inca varemete korval ta asus...
Kalli teile koigile. NB! Panin 3 kannet tana yhekorraga, kerige ikka allapoole kah! ;)
La Balsa on Peruu ja Ecuadori vaheline vaike piiripunkt. Votan Peruu seega kokku:
Chiclayo bussijaamas tuli vaike poiss meile natsu myyma. Pakk natsu 1 sol (4 krooni). Natsu ma vaga ei tahtnud, aga hakkasime niisama juttu raakima ja ma siis huvist kysisin, et aga mis sa siin myyd, et miks sa koolis pole. Poiss tegi silmadega ringe, et halloo, tana on pyhapaev. Kysisin, et aga kas sulle meeldib myya voi see on vajalik. Poiss vastas huvitavalt. MEELDIB muidugi, sest siis saab syya… Hmm, kas see pole rohkem vajadus… Igaljuhul kuulasin ta (ilmselt pahe opitud) jutu ara, raske elu, vanemad myyvad turul, kodus 5 ode-venda veel. Tema koige vanem – 12. Okei ostsin siis yhe paki natsu ka. Rocky kyll noomis, et see on pettus, aga ma ikkagi ostsin. Kiles natsupakk, peal kirjas 10 tk, aga sees oli 8. Mine vota kinni, kas nad votavad isegi kilepakid lahti, et mind tyssata??? Inetu lugu.
Peruulased vaidavad, et nemad on kartuli ema ja isa, et nad praktiliselt leiutasid kartuli. Mul ei tule ajalootunnist vastupidist ka meelde, nii et pean neid uskuma. Kartuli “leiutajana” (juba 3000 e. Kr) on neil sadu erinevaid kartuli sorte ja selle soomise ja serveerimise viise. Kahjuks on siiani kartul ikkagi alama klassi sook ja riis korgema. KUID, friikartulite tulek on kartuli mainet natuke parandanud. Uskumatu. See rasvajunn paastab kartuli maine… No igatahes on lahe, et vahelduseks pirukatele ja muule frityyritule, saab tanavalt ja bussist ja igaltpoolt osta kartuleid (nt ahjukartul, taidetud sibula, tomati ja kastmetega). Yleyldse on Peruu toit ja kook natuke parem kui Ecuadori. Rohkem maitset. Aga suures osas siiski sarnased. Vordselt palju frityyrida armastab terve louna-ameerika. Koik ikka oli sisse ja valmis.
Hindadest – Peruu on toidu osas veelgi odavam kui Ecuador. Praad 3-5 sol (x4 eek), kohv 1 sol jne. Kallim on transport, sest neil on bensiin sama hinnaga, mis Eestis, vaga kallis. Ja soita tuli palju, sest vahemaad pikad ja tahaks ju palju naha.. Kokku tuli enamvahem sama hinnaga, mis Ecuador, sest oobimine oli ka samasse kanti (10 USD oo).
Kui me kaisime Kuelapi varemeid vaatamas, siis meie grupis olid mingid eluvennad Horvaatlased ja kui kysisime, et mis nende paris too on, siis mees teatas, et ta tegeleb koogimasinatega. Et akki olete siin ka telekast nainud Nicer Dicer… Appi, loomulikult oleme nainud. See on Louna-Ameerika TV Shopi suurim staar “saksa tehnoloogiaga” Nicer Dicer. Suvaline riivitaoline asi, mis hakib kurki ja porgandit. Ilma mootorita. Rumalatele myymiseks nagu enamus selliseid vidinaid. Ja saksa tehnoloogia? Tegelt ta sober Sloveeniast motles selle valja ja nad on seda jubinat myynud siin 3 miljonit tykki. Kujutate ette?? Miljonarid… Ole vaid mees ja motle vidin valja ja siin lambakesed ostavad…
Suurimas staarid siin riikides on Marc Anthony (laulja), Vinni Puhh ja Tweety (see suure peaga Disney multikate tibu). Marc Anthony laulab igalpool uksest ja aknast ja Puhh ja Tweety on koikide asjade peal. Kotid, kellad, riided jne. Ja koik ostavad.
Okei, teekond siis Peruust tagasi Ecuadori: Chachapoyas – Bagua Grande – Jaen – San Igancio – La Balsa – Zumba – Loja. Kirjutasin selle tervenisti yles, sest igas punktis vahetasime transporti (jagatud taksod, kus pidime kahekesi korvalistuja kohal olema, minibussid, kastiauto ja buss) ja kokku vottis see aega 21 tundi. Oak. Esimese takso juht oli kohalik Carlos Sainz. Ilge rallimees. Magedes niigi ohtlik, aga ta proovis kruusa peal ikka igas kurvis kylje ette saada ja tal oli kindlasti kurb kui asfalteeritud loigud tulid, et enam ei saa rallida, aga kummivilin leevendas ta muret. Olen kindel. Hull mees noh. Aga kohale saime. Piiripunktis oli vahe arevam hetk, sest joudsime sinna pimedas ja autot ei tulnud ega tulnud, mis pidi jargmisse linna viima. See oli imepisike kyla 8 majaga ja ykski neist polnud hotell. Suur jama. Kuna raamat kirjutas et 10 km jargmisse kylla, siis motlesime jala minna. Oosel, seljakottidega, et seiklus. Korgel magedes. Piirivalvur kyll hoiatas, et hullud, see on ikka pikk maa. No igatahes lopuks see puuistmetega kastiauto tuli ja saime peale. Ja Autoga loksusime seda maad 1.5 tundi, see oli ca 20 voi rohkem km… Ma ei tea mis jala oleks saanud. Oudne kivine tee, yles mage, serva peal soitmine. Ysna valus tagumikule ja tyytu ka.
Muusika – ma pean jalle ja ysna kindel, et mitte viimast korda, raakima muusikast. Kui keegi arvab, et hoplaa Louna-Ameerika, salsa ja merengue koguaeg ja kift – NO EI OLE. On kohalik estraad. Seda on kolme sorti – aeglane, kiire ja indiaani muusika. Kohalikus transpordis yyrgab koguaeg ja siis pead seda lihtsalt kannatama. Laulud juba peas. Nad on vaga isamaalised ka – laulu see karjuvad koha nimesid (OTAVALO; CHICLAYO jne) ja naiteks, et : Ecuador – MI PAIIIIIIS (mu riiiiiiik). Kohutav. Umpapumpa. Ei saa arugi kui laul vahetub, isegi kasseti vahetamisest ei saa aru. Koik on yhesugune. Teine teema on muusikavideod. Vaatad telecast neid ohtul ja ausalt, parem kui komoodiafilm. Jalle – isamaaline, on valitud moni riigile tahtis vaatamisvaarsus ja selle taustal oues siis video. Naislauljad on riides nagu 80ndate Viru Varietees ja tantsivad diskosamme. Ja laulavad oma estraadi. Nalja kui palju. Ja kolmas muusika teema – ma vihkan paanifloote, koik teavad seda. Indiaanlaste pohipill ja iga laulu pohistaar – just paanifloot. Seda tuleb ka igalpoolt ja vaga palju. Andke kannatust, ausona…
Jumal tanatud, et meil kummalgi ei ole ylitundlikkust magiteedel soitmise osas. Kohalikud koik oksendavad bussis. Eriti lapsed. Aga koik (peale meie) on sellega harjunud ja kilekotid on bussijuhil kabiinis kaeparast. Kui maed ei tee meil syda pahaks, siis korval oksendavad inimsed kyll… Magedes soitmisest on tegelt tydimus, sest see on stressav ja hirmus, koguaeg aare peal, all on kilomeeter kuristikku. Hea kui magad ja ei motle selle peale.
See hotellist hotelli, linnast linna… Nagu rockstaar turneel. Ainult siis ei ole rockstaari tunne, kui oled koti pakkimise lopetanud ja avastad et vajalik asi jai koti pohja voi selja taga on mingi asi, mis peaks kotis sees olema. Ja koik algab otsast peale. Vaga harva kui esimese korraga saab koik oigesti…
Muuseas probleem – ma ei maleta tapselt enam, millest ma olen juba kirjutanud ja millest mitte. Seega, kui midagi kordub, siis jarelikult see on tahtis ja ajakohane ja lugege uuesti… ;)
Pilt on piiripunktist, mis oli joe peal. Oleme sillal, mis ei ole ei Peruu ega Ecuador, vaid vahepeal.
Tana siis organiseeritud paevatuuriga eel-Inkade aegset linna vaatamas. Koik toimis ja orgunnitud asjad on vahelduseks teretulnud. Eurooplased (Horvaatia, Saksa ja Inglismaa) korval ja jalle tunne, et oleme valged inimesed.
Pikka juttu ei tee, vaadake pilte ja kui need mingitki aimu annavad, mida meie nagime, siis 5+. Linn ise eel-Inkade ajast parit (Inkad vallutasid ara ka mingi hetk nagu ikka), aga need kes ehitasid selle, neist palju ei teata. Midagi on luid ja muumiaid leitud ja kahtlus on, et isegi mingid Viikingite sugulased, pikad, laiad ja blondid, et nemad lausa siin rassisid ja elasid. Igaljuhul olid need varemed 3100 m korgusel ja tee sinna kohati vaga arev ja korge, aga vaade ja linn - WOWAVIIVA. Voimas. Akki pildid annavad aimu.
Bueno, homme hakkame Ecuadori poole tagasi liikuma ja proovime yhe uuemat ja vaiksemat piiripunkti, eks nais mis sellest saab.
Teretulemast uutele kommenteerijatele (Tidi Malle). Iga kommentaar on ikkagi killuke kodust! Tanud!
Varsti jalle! ;)
NB! Poole piltide panemise pealt arvuti jooksis kinni. Proovin teine paev, kannatust! ;)
