Peruu/La Balsa.

La Balsa on Peruu ja Ecuadori vaheline vaike piiripunkt. Votan Peruu seega kokku:

Chiclayo bussijaamas tuli vaike poiss meile natsu myyma. Pakk natsu 1 sol (4 krooni). Natsu ma vaga ei tahtnud, aga hakkasime niisama juttu raakima ja ma siis huvist kysisin, et aga mis sa siin myyd, et miks sa koolis pole. Poiss tegi silmadega ringe, et halloo, tana on pyhapaev. Kysisin, et aga kas sulle meeldib myya voi see on vajalik. Poiss vastas huvitavalt. MEELDIB muidugi, sest siis saab syya… Hmm, kas see pole rohkem vajadus… Igaljuhul kuulasin ta (ilmselt pahe opitud) jutu ara, raske elu, vanemad myyvad turul, kodus 5 ode-venda veel. Tema koige vanem – 12. Okei ostsin siis yhe paki natsu ka. Rocky kyll noomis, et see on pettus, aga ma ikkagi ostsin. Kiles natsupakk, peal kirjas 10 tk, aga sees oli 8. Mine vota kinni, kas nad votavad isegi kilepakid lahti, et mind tyssata??? Inetu lugu.

Peruulased vaidavad, et nemad on kartuli ema ja isa, et nad praktiliselt leiutasid kartuli. Mul ei tule ajalootunnist vastupidist ka meelde, nii et pean neid uskuma. Kartuli “leiutajana” (juba 3000 e. Kr) on neil sadu erinevaid kartuli sorte ja selle soomise ja serveerimise viise. Kahjuks on siiani kartul ikkagi alama klassi sook ja riis korgema. KUID, friikartulite tulek on kartuli mainet natuke parandanud. Uskumatu. See rasvajunn paastab kartuli maine… No igatahes on lahe, et vahelduseks pirukatele ja muule frityyritule, saab tanavalt ja bussist ja igaltpoolt osta kartuleid (nt ahjukartul, taidetud sibula, tomati ja kastmetega). Yleyldse on Peruu toit ja kook natuke parem kui Ecuadori. Rohkem maitset. Aga suures osas siiski sarnased. Vordselt palju frityyrida armastab terve louna-ameerika. Koik ikka oli sisse ja valmis.

Hindadest – Peruu on toidu osas veelgi odavam kui Ecuador. Praad 3-5 sol (x4 eek), kohv 1 sol jne. Kallim on transport, sest neil on bensiin sama hinnaga, mis Eestis, vaga kallis. Ja soita tuli palju, sest vahemaad pikad ja tahaks ju palju naha.. Kokku tuli enamvahem sama hinnaga, mis Ecuador, sest oobimine oli ka samasse kanti (10 USD oo).

Kui me kaisime Kuelapi varemeid vaatamas, siis meie grupis olid mingid eluvennad Horvaatlased ja kui kysisime, et mis nende paris too on, siis mees teatas, et ta tegeleb koogimasinatega. Et akki olete siin ka telekast nainud Nicer Dicer… Appi, loomulikult oleme nainud. See on Louna-Ameerika TV Shopi suurim staar “saksa tehnoloogiaga” Nicer Dicer. Suvaline riivitaoline asi, mis hakib kurki ja porgandit. Ilma mootorita. Rumalatele myymiseks nagu enamus selliseid vidinaid. Ja saksa tehnoloogia? Tegelt ta sober Sloveeniast motles selle valja ja nad on seda jubinat myynud siin 3 miljonit tykki. Kujutate ette?? Miljonarid… Ole vaid mees ja motle vidin valja ja siin lambakesed ostavad…

Suurimas staarid siin riikides on Marc Anthony (laulja), Vinni Puhh ja Tweety (see suure peaga Disney multikate tibu). Marc Anthony laulab igalpool uksest ja aknast ja Puhh ja Tweety on koikide asjade peal. Kotid, kellad, riided jne. Ja koik ostavad.

Okei, teekond siis Peruust tagasi Ecuadori:
Chachapoyas – Bagua Grande – Jaen – San Igancio – La Balsa – Zumba – Loja.
Kirjutasin selle tervenisti yles, sest igas punktis vahetasime transporti (jagatud taksod, kus pidime kahekesi korvalistuja kohal olema, minibussid, kastiauto ja buss) ja kokku vottis see aega 21 tundi. Oak. Esimese takso juht oli kohalik Carlos Sainz. Ilge rallimees. Magedes niigi ohtlik, aga ta proovis kruusa peal ikka igas kurvis kylje ette saada ja tal oli kindlasti kurb kui asfalteeritud loigud tulid, et enam ei saa rallida, aga kummivilin leevendas ta muret. Olen kindel. Hull mees noh. Aga kohale saime. Piiripunktis oli vahe arevam hetk, sest joudsime sinna pimedas ja autot ei tulnud ega tulnud, mis pidi jargmisse linna viima. See oli imepisike kyla 8 majaga ja ykski neist polnud hotell. Suur jama. Kuna raamat kirjutas et 10 km jargmisse kylla, siis motlesime jala minna. Oosel, seljakottidega, et seiklus. Korgel magedes. Piirivalvur kyll hoiatas, et hullud, see on ikka pikk maa. No igatahes lopuks see puuistmetega kastiauto tuli ja saime peale. Ja Autoga loksusime seda maad 1.5 tundi, see oli ca 20 voi rohkem km… Ma ei tea mis jala oleks saanud. Oudne kivine tee, yles mage, serva peal soitmine. Ysna valus tagumikule ja tyytu ka.

Muusika – ma pean jalle ja ysna kindel, et mitte viimast korda, raakima muusikast. Kui keegi arvab, et hoplaa Louna-Ameerika, salsa ja merengue koguaeg ja kift – NO EI OLE. On kohalik estraad. Seda on kolme sorti – aeglane, kiire ja indiaani muusika. Kohalikus transpordis yyrgab koguaeg ja siis pead seda lihtsalt kannatama. Laulud juba peas. Nad on vaga isamaalised ka – laulu see karjuvad koha nimesid (OTAVALO; CHICLAYO jne) ja naiteks, et : Ecuador – MI PAIIIIIIS (mu riiiiiiik). Kohutav. Umpapumpa. Ei saa arugi kui laul vahetub, isegi kasseti vahetamisest ei saa aru. Koik on yhesugune. Teine teema on muusikavideod. Vaatad telecast neid ohtul ja ausalt, parem kui komoodiafilm. Jalle – isamaaline, on valitud moni riigile tahtis vaatamisvaarsus ja selle taustal oues siis video. Naislauljad on riides nagu 80ndate Viru Varietees ja tantsivad diskosamme. Ja laulavad oma estraadi. Nalja kui palju. Ja kolmas muusika teema – ma vihkan paanifloote, koik teavad seda. Indiaanlaste pohipill ja iga laulu pohistaar – just paanifloot. Seda tuleb ka igalpoolt ja vaga palju. Andke kannatust, ausona…

Jumal tanatud, et meil kummalgi ei ole ylitundlikkust magiteedel soitmise osas. Kohalikud koik oksendavad bussis. Eriti lapsed. Aga koik (peale meie) on sellega harjunud ja kilekotid on bussijuhil kabiinis kaeparast. Kui maed ei tee meil syda pahaks, siis korval oksendavad inimsed kyll… Magedes soitmisest on tegelt tydimus, sest see on stressav ja hirmus, koguaeg aare peal, all on kilomeeter kuristikku. Hea kui magad ja ei motle selle peale.

See hotellist hotelli, linnast linna… Nagu rockstaar turneel. Ainult siis ei ole rockstaari tunne, kui oled koti pakkimise lopetanud ja avastad et vajalik asi jai koti pohja voi selja taga on mingi asi, mis peaks kotis sees olema. Ja koik algab otsast peale. Vaga harva kui esimese korraga saab koik oigesti…

Muuseas probleem – ma ei maleta tapselt enam, millest ma olen juba kirjutanud ja millest mitte. Seega, kui midagi kordub, siis jarelikult see on tahtis ja ajakohane ja lugege uuesti… ;)

Pilt on piiripunktist, mis oli joe peal. Oleme sillal, mis ei ole ei Peruu ega Ecuador, vaid vahepeal.