Peruu/Moyobamba.

Kuna Chachapoyas´sse olid koik oobussid valja myydud , siis ostsime 13 tundi bussisoitu hoopis Moyobambasse, mis natuke kaugemal. Siin kah pidavat nii mondagi huvitavat olema.
Aga enne bussist – no ei ole siin asjad nii nagu Euroopas, terve pere tuleb peale, aga koigil pole loomulikult piletit ja siis lapsed peavad maas vahekaigus voi yldse pinkide ja jalgade all magama. Nagu maha visatud prygi, millega koos nad seal magavad. Kole. Mu korval oli yks vaike tydruk ja proovisin ta kaest kyll kinni hoida, et olgu kasvoi minu syles, aga ikka vajus magades pingi alla. Kahju kohe. No igaljuhul joudsime kohale ja okei vaike linnake. Magasime paar tundi ja laksime lubatud kuumavee allikaid ja koskesid otsima ja nautima.
Termaalvannid olid paris monnad, hea ju kuumas vees istuda ja olla ja tunned, et tervis paraneb ;) nii nad lubavad vahemalt. Siis tee peal nagime silti, et kosed, orhideed ja vaateplatvormid. Giid pakkus ka end, aga ei viitsind votta ja kaasa jalutamise eest maksta ja laksime tema kaeviipe juhatusel seda mage (3000m) ja metsa avastama. Rada oli vaga raskesti labitav, paks mets (igast haali vois ka kuulda) ja tee jarsk ja vaga libe, sest yleval pilvedes koguaeg sajab ja mudane rada on ysna ohtlik. Aga mudu oli tee vaga ilus, lopsakas vihmametsa taimestik ja rohelus. Haali ma nats ikkagi kartsin, sest siin metsades elavad puumad ja ussidest ma ei hakka raakimagi. Isegi koolibri tiivahaalt ma arvasin olevat puuma urin :) hirmul suured silmad. Rassisime seal mingi 1.5 tundi ja ei mingit koske, ei vaikest niretki. Vahepeal tee peal mingi eesliga mees korraks andis lootust, et 3 minutit veel, aga tee viis mae tippu, kus oli vaike indiaanimajake ja lapsed mangisid oues. Perenaine ei teadnud koskedest midagi. Ma arvan, et ta polegi sealt mae otsast alla kaind ning ei saagi midagi teada. Miks ehitab keegi maja 3 km mae otsa, kuhu on vaga raske minna ja asub keset paksu metsa?? Sest seal on varske ohk??? Ja seal ei ole elektriarveid??
No koskesid ei olnud (nagu ka paljusid muid asju, mida me oma reisi jooksul otsinud oleme…). Laksime sama targalt alla, aga alla oli veel vastikum selle libeda muda sees platudega ronida. Igaljul koik laks okei ja ysna yrgne ja vagev loodusekogemus oli ikkagi. Aaa, vaike vahejuhtum siiski. Jalle sattusin (nagu Venetsueelas) lihasoojate sipelgate katte. Te oleks pidand seda kisa ja paanikat nagema :) Nad on ilgelt suured ja kui juba naha kyljes kinni oma hammastega, siis lahti ei saa. Oudne. Ja vaga valus ka. Tombad koos nahatykiga ara ja siis haarab veel platust kinni ja ei sure ara ka kuramuse nuhtlus.
Linnas tagasi, koht vaga tyhi ja oodates kuidas meile churroseid frityyritakse, kaisid meil taskus vargad. Ehk seljakotis. Klassikalise moodaminemise ja nygimise vottega. Ja neile meeldis mu kell. Mulle vaga kallis kuldne Citizen. Ausona- sitapead. Kas mulle juba varastest ei piisa??? Nyyd meil kella pole ja meel oli ikka vaga vaga kurb ja tuju ara.
Tuju laks nii ara, et muutsime marsruuti. Tulime nuud Chachapoyasesse ja ida suunas jogede poole ei lahegi. Joed on ka Ecuadoris ja seal meil voimalus neid joetrippe votta.
Labi keerulise transpordiskeemi oleme lopuks linnas Chachapoyas, mis on 2300m korgusel ja see on piirkond, mis on arheoloogiliselt Peruu koige huvitavam (peale Macchu Picchu). Siin on vana indiaanlaste linn Kuelap ja ma ei tea mis varemeid (ja sarkofaage ja niisama kykitavaid muumiad) tais. Naha ja teha palju. Oleks vaid aega ja raha rohkem. Meil ju varsti aeg toole minna ;)

Praegu ei muud kui, et koduigatsus hakkab ka tulema (Nelel ;)) Kohalikud paevavargad tegelevad pohiliselt valetamise ja varastamise ja kauplemise ja tyssamisega. See on tyytu ja tobe. Inimesed on rumalad ja paljuski ebameeldivad. Muuseas, seda ei tunne tavaparase 2 nadalase puhkuse jooksul iialgi. Nyyd alles pikemalt olles hakkavad need “kultuuride erinevused” esile tulema ja ebameeldivaks muutuma.

Vaadake eelmise kande juurest pilte ka, praegu panin. Turg ja varemed ;)
Siin piltide peal - need sipelgad siin on ohutud ja tassivad oma pesa ehitamiseks endast 4 korda suuremaid puulehe tykikesi, et pesa teha. Nad on vaga naljakad. Aga tublid. Siis paar pilti meie metsaretkest kah.

Olge tublid ja suuuuured kallid koigile!