Ecuador/Canoa.
Me oleme puhkerezhiimil. Meie paevaplaan on selline:
8.00 Aratus / pesemine
8.15 Sport 1 / venitamine
9.00 Hommikusook
9.15 Aeg iseendale / lugemine / hispaania keele oppimine
10.00 Rannasessioon 1 + jatkub aeg iseendale..
13.00 Lounasook
13.15 Rannasessioon 2 + jatkub aeg iseendale..
16.00 Sport 2 / venitamine
17.00 Ohtusook
17.30 Vaba aeg / mangud / ohtune tiir linnapeal
20.30 Magama
Nagu naha, on vaba aega palju ja aega tegeleda koige eelneva kogetu seedimiseks. Kuigi praegu vaga palju ei juhtu, on see siiski sama tahtis osa reisist ja sellest teekonnast. Motlemiseks ja analyysimiseks ja tagasi vaatamiseks. Seega tanane blogi on ka yks uitmotete kogu asjadest, millelel ma olen siin moelnud ja millest veel (loodetavasti) kirjutanud ei ole. ;)
Muidu elame vaikeses kylakeses, kus on yks peatanav ja 3 poodi ning lugematu arv putkasid, kust igastyhest saab osta tavaliselt yhte asja, kas siis mune, juustu, piima ;) Kuna statsionaarseid myygikohti on vahe ja vajadustki pole, siis tulevad asjad meie kylla haaltega. Buss tuleb signaaliga (“tuut-tuut”), jaatiseauto tuleb muusiakaga, puuvilja-auto tuleb ruuporiga (“mandariiina, mandariiina”), juurvilja-auto tuleb kovade hyyetega (“verde, verde” – rohelised banaanid, mida praetakse) jne jne. Oma toast kuuled ja jooksed valja kui vaja. Koik teevad nii. Vaga mugav, aga samas iial ei tea, millal mingi auto tuleb. ;) Neljapaeviti kaime korvalkylas San Vicentes turul soogipoolist ostmas ja internetti kylastamas. See on yks ponev paev. ;) Ja ostad hunniku asju ja siis arvutatakse paberi peal kokku, kasitsi. Vt pilti meie eelmisest turpaeva tshekist. ;) Ja hinnad on endiselt kahtlased – nt 1 muna on 7 senti ja siis on pakkumine et 7 tk=50senti… Kas 7*7 ei ole 49? Kas hulgi ei ole odavam, mis pakkumine see selline on? Ma soovin siis 7 yksikut muna, mitte selle 50 sendise pakkumisega… Ja poes ja turul pead vaatama, et koik su kaubad ilusti kotti laheks. Nad ise pakivad su kotti samal ajal kui maksad. Maksad ja kaupled. Ja vaatad, et rahaga petta ei saaks. Siis kodus avastad,e t kurat, sibula on nad ikkagi korvale nigverdanud. Ma ju maksin. Aga sibulat ei saanud. See laks tagasi riiulisse. On ikka sulid ma ytlen. Midagi on alati puudu. Kui Eestis poest tulles on midagi puudu, midagi vaikest, nt natsupakk, siis on 99% kindel, et oled ise selle kaotanud. Siin void 100% kindel olla, et sina ise selles syydi ei ole… Kurb, see on jatkuvalt kurb ja stressav see petmine…
Aga nyyd siis rannas lebades tulnud uitmotete juurde:
* Rannas ykspaev hakkas yks mees meile jarsku puuvilju tooma. Koigepealt 3 mandariini ja siis 2 apelsini. Siis veel 4 mandariini ja veel 2 apelsini. Ise veel seletab, et need on vaga erilised apelsinid, sellele kohale vaga iseloomulikud – naranjas lima, kasvavad siin Manabi piirkonnas. Jah, Olid vaga vaga magusad ja head. Aga kui keegi midagi tasuta pakub, siis see tundub kahtlane. Et kohe kui seda sood, siis kukud pikali ja siis see hea onu varastab su koti ja kaamerad ara… Mis siis, et tao n rannas oma suure perega ja tundub lugupeetud kodanik. Ikkagi arvad, et nad tahavad sind myrgitada voi et ootab ara kuniks puuviljad soodud ja siis tuleb kysib raha. Mul on vag kahju, et esimene reaktsioon on negatiivne. Aga kuidagi see maa ja need inimsed on ise selle tunde tekitanud. Olgu veel oeldud, et ilmselt ikka ei olnud myrgine, sest me istume siin ja kirjutame blogi ;)
* Sihiparane tegutsemine, eesmargid. Seda siin ei ole. Buss ei ole vahend joudmiseks punktist A punkti B ja seda voimalikult mugavalt ja kiiresti. See on ajaveetmise vahend ja voimalus. Seiklus. Kui me suudaks ka seda niimoodi votta, siis oleks koik korras ja stressi vahem :) Naudiks reisi. Aga me laheme endast valja kui kaib yks ootamine ja ei joua kiiresti sinna, kuhu sa tahad jouda. Koikide toodega on samuti nii. See on ajaveetmise voimalus, mitte tulemusele orienteeritud tegevus. Ma ei oska oelda, kumb viis, meie voi nende oma, on oige voi parem. Kas meie kiirustamine ja tulemus, tulemus, tulemus voi nende “mañana”, aga lihtsalt raske on nii eirnevas kultuuris harjuda.
* Veel kohalikust kogukonnast ja nendest inimestest, kellega me kokku puutusime. Paar huvitavat fakti. Tegemist on ikkagi vaga vanade traditsioonidega kultuuriga ning macho kultuur on tahtis osa. Mees on vaga tahtis. Naine ei ole nii tahtis. Mees lapsi ei kasvata. Ta teeb tahtsamaid asju. Lapsel ongi kasvades ainult yks tugiisik ja vanem, kelle poole poorduda. Isa on siis kui karistada vaja. Kord aastas oli meie kogukonnal kombeks minna rannikule mere aarde pidutsema. Terve kogukond. Korraga. Yhte bussi ja valmis. Siis terve tee syyakse ja juuakse. Naised ei joo. Mehed on tahtsad ja nemad joovad ennast ikka taitsa tais kohe. Juba bussis. Nagu klassiekskursioon ;) Naised ei saagi end tais juua, kes siis laste ja meeste eest hoolitseb? Siis joutakse ookeani aarde, moned taiskasvanud mehed pole varem ookeani nainudki. Kujutate ette? See on paari tunni kaugusel nende elukohast. Pole nainud… Ja mehed muudkui napsutavad ja nii moodubki nende puhkus, mida voetakse ette kord aastas. Sellega meenub mulle veel yks naljakas seik. Meie naabrimees Stalin (seesama, kes kandideerib kohe valmistel Diputado-ks, see on piirkonnajuhi asetaitja), seisime koos maakaardi ees ja naitasin, et kus Eesti on. Siis veel, et see on 15 tundi lennukiga. Ta et okei ja siis tarkas huvi, et kust on koige kaugem tema kodumaale tulle, vaatab kaarti ja selge see, et Austraaliast. Koige pikem maa ju kaardi jargi. Ma selgitan, et siiski mitte, austraallased tulevad teiselt poolt. Ta ei saa ikka aru, et kust siis. Ma proovin kaega piltlikult juurde naidata, et maa on ju ymmargune… Ta lopuks noustus, aga paris veendunud siiski polnud. Ta kandideerib kohalikku valitsusse ja on pool oma elust ora elanud… Ja maakera on ymmargune. Aga pole ime, kui nad ei ole isegi oma kodumaal ringi kainud ja ookeani nainud…
* Hea, et ikka avastame uusi asju. Suhkruroog naiteks. OStad seda toorel kujul ja siis lutsutad ja narid ja viskad suust valja. See on nii-nii maitsev. Selline mitte ainult magus, vaid Natuke puuvilja maitsega. Vaga hea.
* Mitte midagi ei tehta endiselt rohkem kui hadavajalik. Naiteks majade ehitus. Vahe sellest, et ainult fassaad varvitakse ara, ka juba ehitamisel ei theta ylearu palju tood ja pealvalu endale. Katus pannaks seinte peale. Lihtsalt pannakse. Ei tihendata ega midagi. Alati ja koikidel majadel on katuse ja seinte vahel suured vahed ja augud. Ei mingit kinni matsimist. Kus on vahe, siis sinna vahe ka jaab. Arusaadav, et kliima ei noua soojustamist ja mingeid isoleerimismeetodeid, aga helid ja putukad? Eile algas meil hommik kell 5.30 suure lauluga. Naabrimutil oli synnipaev. 15-pealine kamp pani jarsku keset varahommikut siis maki taie voim,susega kaima ja hakkasid kaasa yyrgama laulda. Mitte synnipaeva laulu, vaid ikka oma armastatud estraadlaule. Ja mitte 1 laul, vaid ikka pooletunnine kontsert. KOhutav. Kuked siis karjusid sellest muusikast siis veel yle ja yldse on kuked suur probleem siin. Meie jaoks ;) Ainult karjuvad olenemata kellaajast. ;) Kui majad oleks ehitatud korralikult, siis ei paaseks ei naabrimuti synnipaevalulud, ei “kukeleegu-d” ega ka saased meie tuppa oositi.
* Meist on saamas suuremt sorti synoptikud. ;) Hommikul silmad lahti ja kore terrassile (sinna, kus pildi peal Rocky istub ja soob) vaatama, et mis pilvisus siis tana ka on meil. Kas on yhtlane pilvevaip voi on pilvetupsud. Vaatame ja hindame olukorda, et millal paike voiks valja tulla. Fakt on see, et paike tuleb valja. Iga paev. Kysimus on ainult selles, mis kell ta tuleb ja kui kauaks. Tuleb akitsi ja sama akki ka laheb tagasi pilve. Laheb nii pilve, et raske on uskuda, et yldse kunagi on paike valjas olnud. Huvitav on. ;)
* Tanane viimane mote – Ali (meie hullust peremees) ytles, et kohalikud on onnelikud. Et mis siis et neil pole mitte mdiagi ja elavad puidust onnides, nad on ikkagi onnelikud. Ma usuksin seda. Ma ei arva, et Mercedes ja maja mere aares teevad onnelikuks. Aga ma ma ei usu, et inimene, kes on pariselt onnelik, tegeleb paevad labi varastamise ja valetamisega. Ma ei usu. Onnelikud nad ehk omal moel ongi – Ingnorance is a bliss… Teadmatus ja rumalus voimaldavadki sul onnelik olla. Omal moel.
Olge tublid siis vahepeal ja nagu ikka, saadame teile palju tervitusi ja kallistusi ja lahme nyyd poodi ja turule asju ostma. Proovime olla eriti tahelepanelikud ja tana mitte petta saada… ;)
Lopetuseks teile yks vaike voistlus ka – kes esimesena mulle kommentaari kirjutab, kust tuleb sona “GRINGO”, mida kasutatakse valge inimese kohta, sellele toon auhinna. Ma ei usu, et ma olen seda teile siia kirjutanud. Kui keegi juba vastab, siis ei ole hullu, teised voivad ka vastata, sest olen kindel, et neid legende on mitmeid ja auhind laheb sellele, kes saab sama vastuse, mille me saime oma dzungligiidi Carlose kaest!
Pildid - ega siin muud pole pildistada kui yksteist ja randa. Nautige ;)
Jargmise nadalani!
posted by Nele at 7:19 PM
8 Comments:
Esiteks kirjutad sa, et tood auhinna sellele kes kirjutab esimesena, seega ma olen eniveis võitja ... jeppii. Aga tegin veits uurimustööd.
Gringo on väga lai mõiste:
Üleüldiselt on gringo non-latino inimene. Samas tähendab ka gringo raha, ehk valge inimene kelle käest saab raha välja petta (teie :)
Netis on gringot kirjeldatud kui - powerful (go figure)
Columbias kutsutakse jänkisid gringodeks.
The Spanish word gringo comes from griego, meaning "Greek."
It means only a foreigner.
The Spanish etymologist Joan Corominas states that gringo is derived from griego[1] (Spanish for "Greek"), the proverbial name for an unintelligible language (a usage found also in the Shakespearean "it was Greek to me" and its derivative "It's all Greek to me"). From referring simply to language, it was extended to people speaking foreign tongues and to their physical features - similar to the development of the ancient Greek word βάρβαρος (bárbaros) - "Barbarian".
Nüüd teine ja natukene kaheldava väärtusega versioon:
A recurring fake etymology for the derivation of gringo states that it originated during the Mexican-American War of 1846-48. It has been claimed that Gringo comes from "green coat" and was used in reference to the American soldiers and the green color of their uniforms. Yet another story, from Mexico, holds that Mexicans with knowledge of the English language used to write "greens go home" on street walls referring to the color of the uniforms of the invading army; subsequently, it became a common habitual action for the rest of the population to yell "green go" whenever U.S. soldiers passed by.
Kahjuks on aga leidnud kinnitust fakt, et Gringo sõna oli olemas juba ammu enne seda kui US Army neile külla läks ja pealegi ei olnud US Army vormiriietus mitte niivõrd roheline kui pigem midagi sinakashalli või khaki värvi.
Ja veel mõned kaheldava väärtusega versioonid ja linnalegendid:
Another legend maintains that one of two songs – either "Green Grow the Lilacs" or "Green Grow the Rushes, O" – was popular at the time and that Mexicans heard the invading U.S. troops singing "Green grow..." and contracted this into gringo.
Another version, heard in Brazil, refers to the United States Air Force base near Natal, Brazil during World War II. The American soldiers, wearing green uniforms, would be commanded "green, go!" by their sergeants during training.
Yet another version, also heard in Brazil, claims that when the British were building the railroads in Brazil in the beginning of the century, they would instruct the locals on how semaphores worked: Red, Stop. Green, Go. The British were thereafter known as "gringo"
"Gringo" is used to refer to any native English speaker (regardless of race), though it is most frequently used with respect to white westeners (in particular those from the United States). "Gringo" is used to refer to anyone of blonde hair and/or light skin color, regardless of their origin. it may refer more specifically to the typical foreigner that visits the country as a tourist, being very light-skinned and/or speaking a foreign language.
Ega väga palju rohkem teooriaid ei leidnudki. Erinevad allikad viitavad enamvähem samadele Gringo algupäradele. Eks võibolla kohalikel ole veel mõni mahlakas seik lisada miks just selline sõna sai heledaid välismaalasi kirjeldama.
During the Mexican War (1846-48) the Yankee soldiers were singing a marching song called “Green Grow the Rushes”. The Mexicans heard this marching song and started calling the Yankees “Gringos” because of the recurring word “Green Grow”.
Head ööd :)
"gringo" on loomulikult kahest sõnast grin & go. ehk irvita lollakalt ja astu edasi. ehk lollid valged (sageli ameeriklased) näevad mingit ohoo efekti võõral maal, irivitavad ja astuvad edasi, sest lähemalt uurida ka ei julge. selle teooria tegin ise. seega palun auhinda selle eest, et ei näppand teiste mõtteid:)
tere, no nüüd tekitasite ikka küll palju elevust oma viktoriiniga , aga vaene mina , kellel ei ole kodus sidet maailmaga , olen lootusetult hiljaks jäänud olemaks esimene ja fantaasiat nagu hernel (tubli, tubli,tubli !!)ei ole ka ja üldse juba andsin alla , las noored sebivad , väga huvitavad variandid välja pakutud .
No nüüd olete küll puhkajate nägu ja tegu .
Meil suur sügis väljas , kõik see vihm ,mis suvel tulemata jäi tuleb nüüd iga päev ja mitte vähe ,
praeguseks kõik E.
Kuulge, kas panite tähele, et tegelikult vist Oliver alustas samal ajal kirjtuamist kui mina (kell 11:35 õhtul), aga sattus nii hoogu oma copy/pastega, et kaotas :) IRW, ma vist panin publish 2 sekki enne ... mul alati veab!
tere tidi malle siin. pole kaua kirjutanud-jube kiire on AGA lugenud olen ikkagi, vahel tagantjärele aga ikkagi usna regulaarselt.
pildid on lihtsalt super. nele hyppepilt sobiks mone reiskataloogi kaanepildiks ja/voi suisa fitnessteemalise omale-no kadestamisvaarne vorm. KADESTAMISVAARNE!!!!!
motisklen siin, et kuidas teil omakorda meie kultuuriruumi sisse-elamine saab olema. see tulemustele ja edukusele ja suunatud ja enesekeskne ohkkond jne
aga eks sobrad-kolleegid-sugulased ja hea eestimaine toit ning sugisvihmad toovad reaalsusse kiirelt tagasi-teame teame.
malle
Peab ütlema, et siin Kapa-Kohilas, mis iseenesest on üks armas pretensioonitu Tallinna lähedal asuv provintsliku olemisega alevik,elatakse ka märksa rahulikumalt. Ikka palju mõõdukamalt ja lubatakse endale märksa rohkem "manjanat" kui siit 27 km kaugusel Citys. Tean ju, olen otse meie suure linna südames elanud ja neid tõmblemisi kaasa teinud. Ikka parema tulemuse nimel. Aga vahel tuleb aeg maha võtta ja lasta asjadel ise end paika loksutada ning võtta elu rahulikult. Kui jäätiseauto tuleb on hästi kui ei siis teen koogelmoogelit (talu(öko)munast!)See on iseenesest elu elamine ja oma olemises olemine. Siin tekibki tunne, et ei ole tähtis, kas maakera on ümmargune ning ilmselt ei taha teda ka peatada ja maha hüpata, sest selleks pole põhjust. Elu on piisavalt elamist väärt, kui seda oma soove arvestades elada. Kui elementaarne hingamiseks, seedimiseks, sooja ja targaks saamiseks ja kogukonda kuulumiseks olemas, siis ju kõk ok. Ülejäänud on luksus.
Aga lugedes neid reisimuljeid on mind kogu aeg tabanud tundmus, et olen sellise hoiaku ja mõnusa suhtumisega kohalikesse ennegi lugenud. Täna taipasin, et see on mu ühe lemmikraamatu "Toscana päikese all" autori kirjastiil. Nimelt Frances Mayes, tunnustatud loova kirjutamise õppejõud San Francisco Ülikoolis.Niiet respekt sinu kirjatöödele ja tänud maailma teise otsa viimise eest. Igatahes minu kujutlusvõime on käivitunud ... Reet
Post a Comment
<< Home