Tallinn / Eesti.

Selle kande pühendan Rockyle. Mina olen reisipisikuga nakatunud. Jah. Aga hoopiski mitte nii raskekujuliselt kui Rocky. Alles 3 kuud tagasi maandusime siin kodu-Eestis. Pärast kolmekuulist Lõuna-Ameerika reisi. Aga ta kohe ei saa paigal püsida. Seda ei ole mõtet üldse proovida ja peale surudagi. Koos käisime läbi 13 riiki ja nüüd ta on juba lennukiga jälle ühe suure seikluse poole teel. Nimelt aastane retk Prantsuse Gujaanasse. Ees ootavad vihmametsad, liblikad, lilled, ravimtaimed, jaaguarid ja 100% õhuniiskus. Kõlab hästi! ;) Ole tubli kalli!!

Ecuador/Quito.

Okei, kallid lugejad. Viimane kanne laheb siit mandrilt teele.
Tegeleme aktiivselt suuremat sorti lopuspurdiga. Oleme siin juba kolm kuud olnud, aga ikka on asju, mida pole veel proovinud ja lahedalt uurinud. Proovime need nyyd koik korraga ara teha. Vaga tihe tegevus.. :) Pohiliselt holmab see muidugi sooki ja jooki ;) Jargnevalt moned lemmikud ja asjad, mida viimase nadala jooksul proovitud:
* Fritada - frityyritud sealiha, mida serveeritakse maisi (igat sorti maisi, paisutatud ja popcorn ja keedetud jne) ning praekartulitega. Tavaliselt selline tanava ja napuga soomise toit, aga kaisim spetsiaalsely fritada kohvikus seda soomas, ehk lusikaga. Nad soovad koike lusikaga. Fui, kahvliga maitseb ju toit paremini.. :) Aga fritada on super hea. Soolakas sealiha ja praekartul, kolab koduselt, eks?
* Encebollado - supp, mille pohikoostisosad on sibul (siit ka nimi), yuca (kophalik kartuli moodi juurikas) ning mereannid. Tavaliselt kala. Ja see supp on hasti paks ja toitev, hulgaliselt kala ja sibulat. Kindlasti peab sinna sisse pigistama laimimahla ning lisama natuke aji-t (Aju on tshillipipra kaste, kodustehtud, sibulad, tshillipipar, tomat, siuke mogin ja hasti terav, kaib igale poole) ning koige peale tuleb raputada popcorni ja banaanilaaste. Super. See on siin meie vaieldamatu lemmik. Yle koige.
* Dulce de leche - maius, mis sarnane serbetile. Tehakse piimast.
* Cocada - see on magusatest asjadest me lemmik - kookosest ja karamellistunud suhkrust - ylimagus ja super maitsev.

Tegime ka korraliku vanalinnatuuri ning ronisime basiilika torni, et saada haid pilte ja vaateid kogu linnale. Saime. Aga millise hinnaga??? Ma pidin vahepeal taitsa tosiselt paanika attaki saama. Ma ei karda korgust, kyll aga suuri asju. Ja et sinna torni saada, pidi minema basiilika katuse sisse. See on suur ja kivist ja hirmus ja ronima mingeid vaiksed raudredeleid mooda torni otsa. HIRMUS. Aga oli seda vaart. ;) Nautige pilte. ;)

Kaisime ka rikaste ostukeskuses (Gucci, Armani, Oakley) ilusalongis jalle jalgu depileerimas. Sattusin mingi muti otsa, kes oli vist esimest korda asja kallal. Kokku laks 2 tundi (tavaliselt 30 min), hirmus stress ja narvipinge (sest nagin, et tulemus tuleb eriti kehv) ning asi loppes hoopis sellega, et lopetama pidin ise. Panin aga vaha peale ja muudkui tombasin ja saatsin muti kuradile :) No lihtsalt narv katkes. Siin tuleb ikka igasugu lobusaid asju ette. Linna peeneimas salongis peab ka ise omale teenust osutama ja siis selle eest maksma :):)

Tagasi koju tulles, selgus et vahepeal olid rotid meie soogi toast ara viinud. Soogi ja maiused, mille me kojutoomiseks olime ostnud. Tegelt siiski mitte rotid, aga meie hotelli admin poiss. Kes tube koristab. Ilmselt istus meie voodi peal ja nosis maiust, vottis yhe banaani ka peale ning kuna see koik olimagus, siis joi ka vett ja karastusjooke peale. Tegime skandaali. Laks poodi ja ostis meile uued. Usumatu. Palus vabandust ka. Aga nii rumalat varast pole ammu nainud. Riiulis, nahtaval kohal on kolm karastusjooki. Ta joob yhe ara. Kas ta arvab, et me ei saa aru? Et me ei tee sellest numbrit? Et me arvame, et me joime ise ara? Naljakas, aga samas tobe. Lopp hea koik hea. Raha oli onneks alles. Vist...

Ooookei, sellega ongi koik praeguseks. Side lopp siit mandrilt, ent tasub siia aadressile veel tulla, sest arvan, et kodus kui asjale on natuke perspektiivi lisandunud ning motted selginenud, teen veel kokkuvote sellest suurest seiklusest. Seega, arge aadressi ara unustage. :)

Aga praegu tanud koigile, kes lugesid, kommenteerisid voi niisama kaasa elasid.
Saabume esmaspaeval 2. oktoobril kell 14.25 Tallinna lennujaama. Kui koik hasti laheb. Emps, tule siis vastu palun ning teisi kallistame siis kui kohtume! ;)

Ecuador/Quito.

Tere taas. Ikka veel Quitost. ;)

* Siin sekeldusi kui palju. Nyyd koik reisijad pange tahele – ALATI tuleb igas riigis valjaspool Euroopat valja uurida tapsed reeglid lendamise, check-in, maksude jne kohta. Aafrikas naiteks on check-in suvalisel ajal. Mitte vahetult enne lendu. Kui sa ei ole oigel ajal kohal, jaad maha. Ja sulle oeldakse – “no kuulge preili, see ei ole Euroopa!”. Louna-Ameerikas on koikjal mingi valjumise maks (departure tax), mis on ysna suur summa ning mida saab tasuda ainult sularahas peale check-ini. Ecuadoris on see naiteks 32 USD. See peab sul olemas olema rahakotis, muidu malt valja ei saa. Ja siin on veel yks trikk, siin peab 72 tundi enne lendu oma pileti veel kinnitama, sest tihtipeale bronnitakse yle ja kui sa ei kinnita, siis void maha jaada. See on mulle taiesti uskumatu, et kuidas ma saan maha jaada kui mul on pilet olemas, aga siin on koik voimalik. Sama kinnitas ka kohalik KLM tadi, kelle juures me oma lendu kinnitamas kaisime. Sellega oli ka yks suur segadus, sest me ei leidnud seda kontorit aadressi jargi yldse yles. Siin on aadressid tuhandetega ja yks maja on naiteks 1289 ja jargmine maja 1456 ning see aadress, mida sa parasjagu otsid on seal vahel ning ei jaa yle muud kui laiutada kasi ja oelda – no kurat votaks, mis systeem see ometi on. Labi suure hada ja mitme kysimise ikka lopuks leidsime KLM kontori yles ja piletid kinnitatud. Et koigile siis hoiatuseks ja opetuseks, uurige kohalikke reegleid, sest keegi teile neid ette ei ytle. Nii hea kui keegi maale sisenedes ytleks, et olge kena varuge 32 USD ja kinnitage oma lend. Aga ei mingit hoiatust…

* Quito on niisama turist olles ja igasugu maju ja kohti otsides nyyd ka taiesti labi konnitud. Oleme meelega kondinud siit vanast linnast uude (4-5 km) jala, sest siis naeb rohkem ja natuke nagu trenni eest ka. Kuigi jah, endiselt on meil aklimatiseerumisega raskusi, see korgus on nii harjumatu ja keha ei taha ara harjuda. Selle vastu ei ole rohtu ka.Tuleb vaid syya sysivesikuid ja kergeid asju. Natuke on juba parem, aga ikka selline raskustunne ja yks suur hingeldamine. Muuseas, vanadel aegadel, enne Incasid isegi, oli selle jaoks yks “ravim”. Norganarvilised arge edasi seda loiku lugege. ;) Korgustes elavad rahvad tundsid samuti suurt survet kuklas ja raskustunnet peas. Siis nad kuidagi motlesid valja, et kui koljusse auk puurida, siis see aitab ja vahendab seda raskustunnet. Ja nii nad tegidki. Puurisid koljusse pea peale augu ning siis erinevad moodused selle kinni panemiseks – Peruus nt kasutati savi , Ecuadoris nt pandi see sama luutykk tagasi peale, nagu kaas.Paljud elasid selle operatsiooni yle ja said abi, ent palju siiski surid. Ma motlen, et kyll see peab ikka yks suur piin olema kui sa oled nous omale koljusse auku puurima... Me votame peavalu vastu aspiriini ja see aitab ka ysna edukalt. :)

*Ohtlik on siin ikka ka endiselt. Vaga ohtlik. Oositi voib kuulda tulistamist ning ykspaev nagime pealt roovimist. Kohalikud roovisid kohalikku. See on hirmus. Keerasime kohe otsa ringi ja laksime sinna, kus palju inimesi. Voibolla peame selle vahejuhtumi tottu kondimisest loobuma ja bussiga soitma, see on kindlam. Samas bussid ja trolled on nii paksult inimesi tais ja seal on eriti levinud taskuvargused… Nokk kinn, saba lahti tunne. Siiani oleme ilusti hakkama saanud onneks. Ja raudreegel on see, et kohe kui pime saabub (kell 18.30) ei tohiks enam valjas olla. Nii me siis istumegi toas koik ohtud. Kahju on. Tahaks linna ka ohtuvalguses naha ja nautida. Aga ei maksa riskida. Paeval on vanalinn igasugu erinevaid vormiriides valvajaid tais. Paksult tais. Seisavad kahekymnekesi yhes kohas. Miks nad ometi oosel ei patrulli? Ei tea. Siin ei saa paljudest asjadest kaine moistusega aru. Naiteks siin linna piiril mae otsas (El Panecillo) on yks hiiglama suur kaitsepyhaku kuju – Virgen de Quito. See on vaga voimas vaatamisvaarsus ning sealt mae otsast on terve Quito sul kui peopesa peal naha. Aga sinna viiv tee on eriti ohtlik – roovitakse, kakeldakse ja igasugu mud koledad asjad. Sinna ei TOHI mingil juhul jala minna. Ja taksod loikavad kasu. See on siin lahedal, ent taksoga sinna minek on 20 USD. Muidu maksab takso 2-3 USD. Jabur ju. Miks nad selle tee peale ei pane valvureid? Eile istusime pargis. Vaiksed tydrukud kerjavad. Igalpool. Siis politseinik tuli teda meie juurest ara ajama. Sama meie korval istuva mehe kingi puhastava vaikse kingaviksija poisiga. No tule taevas appi, tehke midagi kasulikku. Ma saan vaikse kerjustydruku ja kingaviksijaga (kes tahab meie platudes jalgu viksida) ise hakkama. Palun kaitse mind roovlite ja varaste eest, kes oositi ning nurgatagustes hiilivad.

* Istusime pargis ykspaev ning seal yks naisterahvas lihtsalt peksis oma vaimupuudega poega. Kovasti. Poiss ei saand ju midagi arugi. Mutt muudkui tuuseldas. Inimesed juba laksid vahele. Siin on igasugune sekkumine vaga tavaline ning kohe kui midagi toimub on hetkega 20-30 pealine publik sul ymber. Siis saabus politsei ja prouale tehti protokoll. Vaga huvitav iseenesest. Aga jah, selline jultunud passimine ja vaatamine on vaga levinud ja meidki ysna ara tyydanud. Lihtsalt vaatavad ainiti ja ei tunne mingit piinlikkust pilku ara poorata isegi siis kui sama jultunult vastu vaatad. Silma sisse.

* Me pyydsime eile yhte agedat mutti pildistada, sest ta oli ambrist endale pliidi ehitanud ja seal peal praadis kartuleid ja viinereid ning myys neid. Ta laks meie kaamerasilmast nii ahmi tais ja vihale, et viskas Rockyt kartuliga. Lihtsalt ilma hoiatamata. Ja kui ma laksin oigust noudma, siis oli kohe jalle meie ymber ka kamp inimesi, kes igayks tahab midagi sekka oelda. Onneks olid nad meie poolt. Aga loo moraal on see, et neid inimesi ja pimedust peabki siin kartma. Alati peab kartma inimesi, kelle esimene reaktsioon on vagivald. Tuleb olla markamatu ja koigest eemale hoida. Vaadata distantsilt. Kahjuks.

*Et seda suurt yritust ja seiklust vaarikalt tahistada, kaisime siis ykspaev omale reedeks restorani otsimas. Kaisime vaga paljusid uurimas. Nii uues kui vanas linnas. Ja motlesime lopuks, et kui siin ka meretoitu ei soo, siis kus veel. Seega reserveerisime laua linna parimas Cevicheria-s. Ceviche on siis (kes ei maleta) toored mereannid serveeritud laimimahlas ning igasugu muude heade asjadega (mais, sibul jne). Cevichet tehakse austritest, merekarpidest, krevettidest, kaheksajalast jne jne. Loodame, et seal saab midagi ka kypsetatud kujul syya, sest aint toores meretoit enne lendu suures koguses… Ei tahaks terve aeg lennuki WC-s istuda… ;)

Tidi Malle – ma ise ka motlesin, et ausus aitab ikka alati ja mul ju silmad ka nii marja kohapeal (Toomperede liinist kaasa tulnud omadus), et kui nad ei ole nous, siis ma kindlasti palun pisaratega. Aga vaga head nouanded - et vanem ja kogenum teenindaja jne. See on oige mote. Loodan vaga, et koik laabub, sest Portugalist ei saa ma kingitusi ikka kuidagi katte... Sellest oleks vaga kahju…

Ok, reedel tuleme veel levisse. Olge tublid ja kirjutage ikka veel ja veel. ;)
Kallid kah!

Pildid: uuest linnast suuri maju ja vilgast liiklust, vanast linnast ilusat koloniaalarhitektuuri ning taevast koos palmiga. Teise pildi peal paistab see Virge de Quito, keda me lahedalt vaatama minna ei julge. Aga isegi kaugelt on voimas. Ning see taevas on siin ilus ja me lihtsalt ei vasi seda pildistamast (voi noh Rocky, mina olen vist kokku 2 pilti teinud, ma rohkem kirjatsura :) ). Enjoy. :)

Ecuador/Quito.

Heihoo, me oleme juba jalle Quitos. Tee siia oli keeruline ja ponev. Aga siin on juba koik tanavad ja nurgad tuttavad ehk voib kergemalt hingata. Teame, kuhu tohib minna ja kuhu mitte. ;)

Mis meil siis tee peal juhtus? Marsruut oli moeldud Canoa-San Vicente-Bahia de Caráquez-Quito. Lihtne. Bahias selgus, et polegi bussi Quitosse, et peame hakkama jupitama ja trikitama. Okei, saime mingi bussi peale, mis viis tund aega edasi, et no seal Tosagua kylast pidi kindlasti otse Quitosse saama. Saime oige nurga peal maha ja isegi liiga lihtne tundus koik – jargmine buss pealinna pidi valjuma 15 minuti parast ja saime ka pileti soodsa hinnaga ostetud. Toesti liiga lihtne, sest siin ootad ikka sekeldusi iga nurga peal. Tuligi buss, kyll pool tundi hiljem, aga tuli. Siis administrator ( see, kes igas bussis kaasa soidab ja aitab reisijad peale, korjab pileti raha ning asjatab niisama) teatab, et kahjuks Quitosse ikka ei lahe, et laheb kuni Santo Domingo los Coloradoseni. See ka veel taitsa okei, sest see on suur keskus ja sealt KINDLASTI saab bussi peale. Soitsime 4-5 tundi ja enne Santo Domingot peetakse buss kinni, et minge koik nyyd maha, kahjuks edasi ei saa soita. Keegi ei selgita, infot ei anna. Mitte midagi ei saa aru. Mitu korda kysisin, et mis toimub, et miks terminali ei soideta, siis ahmaselt admin selgitas, et on mingi probleem provintside vahel ja neil ei ole luba bussiga linna sisse soita. Mis asi?? Miks seda alles praegu oeldakse? Vaga vihale ajas. Saime siis lopuks oma asjad ka katte ja pidime votma mingi colectivo (vaike kastiauto, kuhu suur kamp kasti ronib ja koos soidab) ning sellega saama terminali. Okei, see ka veel vastuvoetav. Kuigi aega ja raha kulus rohkem kui planeeritud. Asi selles, et pimedas ei tahaks eriti Quito bussijaama jouda. See ei ole turvaline kant... Selleks ajaks oli yks kena meesterahvas meid niioelda oma tiiva alla votnud. Ootas meid ja pidas colectivot ka kinni nii kaua kui me oma asjad saime. Linna sisse soites, selgus, et asi oli hoopis keerulisem kui meile moista anti. Oli kaimas mingi suur streik ja meeleavaldus. KOIK linna sisseviivad teed oli taksodega blokeeritud ja tais meeleavaldajaid ja “valvajaid”. Taielik segadus ja ysna ohtlik. Linn ise oli tyhi, sest koik olid linnapiiridel. See kena meesterahvas, kel endal ka suur pere kaasas, vottis siis meid enda juurde ja ootas meid jargi kui maha jaime, sest olukord oli vaga kohe ja keegi eriti ei saanud aru, et milles probleem on kui suur see probleem tapselt on. Lahenesime yhele barrikaadile ja vastu konnivad mehed kaigastega. Kaigaste otsa naelad loodud. Syda vajus taiesti saapasaarde. Vaga hapu olukord. ONNEKS, kondisid nad meist mooda. Me olime taiesti kindlad, et meie kui ainukesed valged voime nyyd roovi ohvriks langeda voi midagi veel hullemat. Asi selles, et me ei teadnud ju kelle vastu nende agressioon suunatud oli. Ja me ei saanudki teada. Igaljuhul terminali me ei saanud, see oli suletud. Selgus ka et Quitosse bussi ei lahe ja yldse oli olukord ikka vaga hapu. Konnid mooda tyhja linna nagu oudusfilmis ja labi inim- ja autobarrikaadide hinge kinni hoides. Lopuks, saime koos meie kaitseingliga mingi bussi peale. Mees istus meie juurde ja vaatas, et same oigesti raha tagasi ja lubas oelda kui peame maha minema. Tunni parast olimegi jargmises linnas ja mees markas aknast Quitosse minevat bussi, avas akna ja karjus juhile “pasajeros, pasajeros” (reisjad, reisijad) ning peatas meie bussi ja krabas meie asjad ning aitas meid selle oige bussi peale joosta… Patsutas veel olale ja ytles, et olge tublid. See oli nii uskumatu headus ja abivalmidus, mida me kogesime. See oli lihtslt sydant-soojendav. Ta lihtsalt aitas meid nii raskest olukorrast valja ja ei soovinud ise mitte midagi vastu. Me ei ole seda siin palju kohanud. Oleme kyll raamatutest lugenud Ecuadori rahva sobralikkusest, vaga suurest sobralikkusest. Aga raamat (Lonely Planet) on ameeriklaste kirjutatud ja ma vabandan, aga mulle tundub, et nad ajavad uudishimu ja sobralikkuse segamini. Me oleme siin 3 kuud olnud. Ma usun, ma tean, millest raagin. See kui igayks kysib, kust me parit oleme, see ei ole ju sobralikkus?? Esimene suurem heatahte mark oli see mees, kes rannas meile mandariine toi ja teine alles nyyd. Igatahes oli see vaga meeldiv kogemus ja samas ka vaga uskumatu.

Muide, igasugu margid naitavad, et on aeg koju tulla. Vaatame enda peale – jah, piisavalt pruunid, vaatame enda sisse – jah, piisavalt nainud. Vaatasin ka hanza.netti oma kontole. Arvasin, et ta ytleb mulle – ole kena, osta endale midagi ilusat. Aga konto ytles – tule koju, siit ei ole kyll enam midagi votta. Vaga konkreetne.
Meil on reisil olnud 3 lemmikut, yks vaike poiss Atacamese rannast, Pealik (Pepe) Bañosest, kes myys meile Amazonase reisi ja imeilus Carlos, meie dzhungligiid. Canoas, eelviimasel paeval kui Rocky rannas jooksmas kais, siis ta nagi seda Atacamese poissi. Ja Atacames on Canoast 8 tunni bussisoidu kaugusel. Kuidas ta sinna sai, ma ei tea. Aga ta kysis minu jarele ja see oli tore. Ohtul laksime saia ostma ja meie linnakeses jalutab vastu Pealik. Kes muidu elab Bañoses, mis on jalle omakorda 8 tundi teises suunas. Ja see oli jalle nii tore taaskohtumine. Riigis, kus on nii palju inimesi ja me kohtume oma lemmikutega koige imelikemas kohtades ?? See on kyll mark, et oleme siin vaga kaua olnud ja ring hakkab tais saama. On toesti varsti aeg koju tulla… ;)

Okei, tagasi Quitosse – leidsime omale reisi koige odavama hosteli (2.50 USD per inimene per oo). See on sobilik reisilopu kohnale eelarvele ;) Aga hostel keset vanalinna ja vaga okei. Isegi soe vesi on. See on vajalik, sest siin on hommikud ja ohtud hirmus kylmad. VAGA kylmad. Ikkagi 2850 meetri korgusel. Korgushaigus ka jalle kallal. Pea kaib ringi, suu on nagu vatti tais ja selline hore ja vasinud tunne. Aga see peaks paari paevaga mooduma.

Yleeile kaisime siis ekvaatoril ka ara. Igati tore koht oli. Ikkagi selline eriline aura – ekvaator, maailma keskel. Seisad jalad erinevates hemisfaarides. Suur turistimagnet ja hea rahategemise masin, aga meile ikkagi vaga meeldis. Seisime ekvaatoril ja oli vaga eriline tunne.;) Ostsime kingitusi ja meeneid ja olime heas mottes jalle turistid. Kuigi me oleme ikkagi natuke monusamad turistid kui valdav enamus. Me paneme end ilusti riidesse ja elame niioelda igapaeva elu. Ostame koos kohalikega saiapoest varskeid croissante ja poest vett ning raagime juba ysna sujuvat hispaania keelt. Me ei pane endale jalga pakse matkasaapaid, khaki varvi pikki pykse paljude taskutega ja selga mone tuntud reisitarbeid tootva firma seljakotti. Kus kyljetaskus on veepudel. Selline on klassikaline turist. Tavaliselt ameeriklane. Koik on nagu raamatust. Ilm on yle 30 kraadi, aga tal on jalas paksud (tavaliselt Salomoni) matkasaapad. Meile teeb see palju nalja. ;)

Eile kaisime Otavalos. See on 2 tundi Columbia piiri poole olev kyla, kus asub Ecuadori koige suurem ning kuulsam turg. Oigemini 3 turgu. Kasitooturg turistidele, soogiturg koigile ja loomaturg kohalikele. Seal saab siis loomi kas osta voi vahetada. Kellel parasjagu midagi vaja on. ;) Laksime meelega kolmapaeval, et valtida suurt massi, mis pohiturupaeval laupaeval sinna kokku voolab. Teistel paevadel on vahem rahvast ja trygimist ning hinnadki soodsamad. Sinna laksime kingitusi ostma. Ja jeeeeesver, mis turg see oli, ma pidin napilt hulluks minema. Millised varvid, mis kaubad, kui palju ja kui soodne. Kui toredad myyjad kui ilusad rahvariietes inimesed (nad kannavad koguaeg rahvaroivaid, mitte turistide jaoks) ja milline kuum ning ilus ilm meile sattus. Kauplemine on soovitatav ja kaib selle mangu juurde. Ja see on lobus. Mina annan natuke, tema annab natuke ja keskel saame kokku ja koik on roomsad. Toesti kift paev ja vaga hea saak. ;) Kes vahegi turge armastab (ja mina armastan vaga), sellele on see yks super koht ja elamus. Osta saab absoluutselt koike – tekstiilid, vorkkiiged, kotid, sallid, tekid, padjad, riided, ehted, hobe, piibud, indiaanlaste kasitoo. Lausa kahju oli ara tulla, aga rahakott sai tyhjaks. ;) Loodan, et kingid pakuvad kodustele sama palju roomu kui meile nende ostmine. ;)

Muide, ega ma Canoas ka niisama ainult ei paevitanud. Aitasin kollege siit kaugelt ja kirjutasin meie kodulehele nadalakommentaari Ecuadoris parasjagu kaimas olevatest presidendivalimistest. Valimised ise 15. oktoobril. Kuna teema aktuaalne ka kodu-Eestis, siis kes tahab see klikkab http://www.universalmccann.ee/arvamuskirjad_pdfid/september_2006_nele_paves.pdf , ning loeb, kuidas siin valimisreklaam välja näeb.

Niisiis, on jäänud 1,5 nädalat ningi ongi aeg koju tagasi tulla. Pidage vastu ja saatke ikka emaile ja pange kommentaare, peame koos lõpuni vastu! ;) Me tuleme ikka veel internetti ning kena on siit midagi eest leida. ;)

Kadrile ilusat puhkust ning 2. oktoobril paneme kõhud kõrvuti ja vaatame, kes pruunim on. ;)

Sünnipäevalised, kelle ma juba ära unustasin ja kellel sünnipäev veel ees... ma palun vabandust, aga sünnipäevad on mu kõige nõrgem koht ja see ei tähenda, et te mulle vähem kallid oleks. Tervitan ja saadan suured kallistused emale, Annile, Liinale ja Silverile. Kodus musitan! ;)
Pildid: esimesed 2 on tehtud ekvaatoril (punane joon), jalad kahes hemisfääris ja koordinaadid 0.0.0. Ülejäänud on Otavalo turult. Vaadak e neid värve!! ;) Ja viimane on tee pealt üks kaunis lumine mäetipp.

Ecuador/Canoa.

Jalle nadal moodas. Moned uitmotted:

* siin on myygil absoluutselt geniaalne rannatoode – jaa siirupiga. Ja selleks on nii tore masin ehk suur jaahoovliga varustatud selline jalgratta moodi leiutis, kus onkel siis hooveldab jaa topsi ja siis kallab igasugu erinevaid maitsed ja varve siirupit peale. Geniaalne kas pole. Varskendav ja vaga odav. Ja ei tee paksuks. Nagu jaatis. Ma usun Parnus oleks see suur hitt :) Ja milline kasumimarginaal. Mis see jaa ikka maksab, vesi ju… ;)

* Suured tegijad nagu igal maal, on siin Coca Cola ja Nestle. See on tegelikult kurb. See on yksluine ja kurb. Maailm kuulub Coca Colale. Koige populaarsem jook on siin kohalik limonnad Inca Cola. See on erekollane ylimagus limps, aga ka see on Coca Cola poolt ara ostetud… Produced by Coca Cola…
Veel hullem on lugu Nestlega. Nestle toodete valik on ju nii seinast seina. Ketshup, majonees, puljongid, sinep, koik shokolaadid, piimad jne jne. See on yksluine ja mind lihtsalt narib see halb tunne, et koik raha laheb yhte kohta. Nestlega on siin yldse kohalike viha-armastuse suhe nagu ikka koikide suurte monopolidega. Ta on siin suurim sissetulekute allikas ja samas ka suurima vaenlane. Nestle ostab kohalikelt kylamuttidelt piima kokku. Hetkel maksab 23 Usa senti liitri pealt, aga ahvardab hinda alandada 14 sendi peale. Mutid on pyha viha tais, aga no miss a hadaga teed? Kellelegi teisele ju ka ei ole myya… Valikut ei ole. See on kurb, aga see on lihtsalt fakt.

* Lopetasin tana sel reisil oma kuuenda raamatu. Mulle ikka vaga meeldib raamatuid lugeda. Meeldib kui selleks on aega. Ja meeldib kui raamatud on nii head, et ei saa kaest panna. Lisaks on mu uus lemmik-leiutis Book Exchange ehk raamatute vahetuspunktid. Just meiesugustele reisijatele moledud. Ega ma ei saa ju kodust 3 kuu jagu raamatuid kaasa tassida. Siis votadki paar tykki ja siis muudkui vahetad neid erinevates linades ja kohtades uute vastu. See on vaga ponev. Lahed oma loetud raamatuga nagu raamatukokku ja hakkad valima. Valid ja kui leiad midagi vaga head, siis on roomu rohkem kui sonadega kirjeldada oskan. Siis jatan hea meelega oma raamatu sinna teistele avastamiseks. Seega, olen juba 6 vaga head raamatut lugenud ja varsti lahen jalle uut otsima. Systeem on lihtne – annad yhe raamatu, saad vastu yhe voi siis annad 2 ja saad 1 (siis on alati parem ja suurem valik kah). Hea kui maailm areneb ja inimsed raagivad mitmeid keeli, siis on ka raamatud vahetatavad. Kuigi enamus juhtudel on inimeste maitse siiski vaga yheylbaline. Prevalveerivad krimi ja armastus. Sisukirjeldused algavad sonadega – roim, morv, laip voi …sajandi armastuslugu jne. Onneks olen ikkagi vaga haid raamatuid leidnud ja pole pidanud morvamysteeriume veel lugema.

*Meie vaikesed roomud (mis siin on hasti suured roomud):
1. nadal tagasi ostetud suur roheline banaanikobar hakkas kollaseks tombuma ja sai ka lopuks valmis. Igal hommikul kohe vaatda, et no kas on juba midagi kollakat naha, et kas omketi juba saavad valmis. Said.
2. Iga paev meie kylas varsket saia ei tehta. Saiapood on kyll lahti, aga letid tyhjad. Aga saia isu on. Siis konnid sinnapoole ja hakkad juba kaugelt silmi kissitama, et kas on leti peal midagi voi on tyhi ja kui siis lett on varskeid saiu tais…. See teeb suurt roomu.
3. Kui oositi on suur tuul ja torm, siis saaski ei ole. See on onnistus. Saab rahulikult magada. Ohtul voib juba aimata, et VIST tana saaski ei tule…
4. Raadiost tuleb moni hispaania keelne laul, mida juba ammusest ajast tead, aga markad jarsku, et saad sonadest aru. Hispaania keelt on vahepeal nii palju lihtsalt juurde opitud.
5. Kui kalamehed rannas oma vorke arutavad lahti ja vorkude korval on maas 2 vasarhaid ja sa pole neid kunagi varem nainud. Aga oled igatsenud paris haid oma silmaga naha. See on vagev.

Praegu polegi rohkem. Meie rannapuhkus hakkab ka otsa saama ning siis lahme Quitosse otsi kokku tombama. Ostame kingitused, kaime ekvaatoril, tahistame seda suurt syndmust ja reisi ohtusoogiga mones peenes restoranis ning kaime elava muusikaga Salsateegis (diskoteek, aga salsa muusikaga).

Eriti soojad tervitused tadidele, Mallele ja Reedale. Teie kommentaarid olid ikka eriti magus mesi mokale. Tanud teile ja hea, et blogi ikka endiselt roomu pakub.

Koigile, kes “GRINGO” voistlusest osa votsid samuti tanud. Tubli too. Auhindu laheb valja mitmeid. Mark – for sure, sa olid esimene ja joudsid ka lopuks oige vastuseni, sina saad auhinna. Kadri saab fantaasia auhinna ning Oliver esimese oige vastajana on samuti auhinna ara teeninud.

Meie legend oli, et parast II maailmasoda Amerika vaed ja sojavagi ja lahkusid Louna-Ameerikast ning siis vastavalt nende kostyymi varvile (roheline) hakkasid kohalikud ytlema “Green Go” (rohelised lahevad) ning see lyhenes Gringoks.

Bueno, bueno. Ongi selleks korraks koik! Kuni jargmise korrani!

Kallid kallitele ja tervitused teistele!

Pildid: kamp kylamehi oma tavalise transpordi kyydis - autokastis, moned parimad stiilinaited Ecuadori arhitektuurist ning kohalikud lapsed kehalise kasvatuse tunnis.

Ecuador/Canoa.

Me oleme puhkerezhiimil. Meie paevaplaan on selline:
8.00 Aratus / pesemine
8.15 Sport 1 / venitamine
9.00 Hommikusook
9.15 Aeg iseendale / lugemine / hispaania keele oppimine
10.00 Rannasessioon 1 + jatkub aeg iseendale..
13.00 Lounasook
13.15 Rannasessioon 2 + jatkub aeg iseendale..
16.00 Sport 2 / venitamine
17.00 Ohtusook
17.30 Vaba aeg / mangud / ohtune tiir linnapeal
20.30 Magama

Nagu naha, on vaba aega palju ja aega tegeleda koige eelneva kogetu seedimiseks. Kuigi praegu vaga palju ei juhtu, on see siiski sama tahtis osa reisist ja sellest teekonnast. Motlemiseks ja analyysimiseks ja tagasi vaatamiseks. Seega tanane blogi on ka yks uitmotete kogu asjadest, millelel ma olen siin moelnud ja millest veel (loodetavasti) kirjutanud ei ole. ;)

Muidu elame vaikeses kylakeses, kus on yks peatanav ja 3 poodi ning lugematu arv putkasid, kust igastyhest saab osta tavaliselt yhte asja, kas siis mune, juustu, piima ;) Kuna statsionaarseid myygikohti on vahe ja vajadustki pole, siis tulevad asjad meie kylla haaltega. Buss tuleb signaaliga (“tuut-tuut”), jaatiseauto tuleb muusiakaga, puuvilja-auto tuleb ruuporiga (“mandariiina, mandariiina”), juurvilja-auto tuleb kovade hyyetega (“verde, verde” – rohelised banaanid, mida praetakse) jne jne. Oma toast kuuled ja jooksed valja kui vaja. Koik teevad nii. Vaga mugav, aga samas iial ei tea, millal mingi auto tuleb. ;) Neljapaeviti kaime korvalkylas San Vicentes turul soogipoolist ostmas ja internetti kylastamas. See on yks ponev paev. ;) Ja ostad hunniku asju ja siis arvutatakse paberi peal kokku, kasitsi. Vt pilti meie eelmisest turpaeva tshekist. ;) Ja hinnad on endiselt kahtlased – nt 1 muna on 7 senti ja siis on pakkumine et 7 tk=50senti… Kas 7*7 ei ole 49? Kas hulgi ei ole odavam, mis pakkumine see selline on? Ma soovin siis 7 yksikut muna, mitte selle 50 sendise pakkumisega… Ja poes ja turul pead vaatama, et koik su kaubad ilusti kotti laheks. Nad ise pakivad su kotti samal ajal kui maksad. Maksad ja kaupled. Ja vaatad, et rahaga petta ei saaks. Siis kodus avastad,e t kurat, sibula on nad ikkagi korvale nigverdanud. Ma ju maksin. Aga sibulat ei saanud. See laks tagasi riiulisse. On ikka sulid ma ytlen. Midagi on alati puudu. Kui Eestis poest tulles on midagi puudu, midagi vaikest, nt natsupakk, siis on 99% kindel, et oled ise selle kaotanud. Siin void 100% kindel olla, et sina ise selles syydi ei ole… Kurb, see on jatkuvalt kurb ja stressav see petmine…

Aga nyyd siis rannas lebades tulnud uitmotete juurde:

* Rannas ykspaev hakkas yks mees meile jarsku puuvilju tooma. Koigepealt 3 mandariini ja siis 2 apelsini. Siis veel 4 mandariini ja veel 2 apelsini. Ise veel seletab, et need on vaga erilised apelsinid, sellele kohale vaga iseloomulikud – naranjas lima, kasvavad siin Manabi piirkonnas. Jah, Olid vaga vaga magusad ja head. Aga kui keegi midagi tasuta pakub, siis see tundub kahtlane. Et kohe kui seda sood, siis kukud pikali ja siis see hea onu varastab su koti ja kaamerad ara… Mis siis, et tao n rannas oma suure perega ja tundub lugupeetud kodanik. Ikkagi arvad, et nad tahavad sind myrgitada voi et ootab ara kuniks puuviljad soodud ja siis tuleb kysib raha. Mul on vag kahju, et esimene reaktsioon on negatiivne. Aga kuidagi see maa ja need inimsed on ise selle tunde tekitanud. Olgu veel oeldud, et ilmselt ikka ei olnud myrgine, sest me istume siin ja kirjutame blogi ;)

* Sihiparane tegutsemine, eesmargid. Seda siin ei ole. Buss ei ole vahend joudmiseks punktist A punkti B ja seda voimalikult mugavalt ja kiiresti. See on ajaveetmise vahend ja voimalus. Seiklus. Kui me suudaks ka seda niimoodi votta, siis oleks koik korras ja stressi vahem :) Naudiks reisi. Aga me laheme endast valja kui kaib yks ootamine ja ei joua kiiresti sinna, kuhu sa tahad jouda. Koikide toodega on samuti nii. See on ajaveetmise voimalus, mitte tulemusele orienteeritud tegevus. Ma ei oska oelda, kumb viis, meie voi nende oma, on oige voi parem. Kas meie kiirustamine ja tulemus, tulemus, tulemus voi nende “mañana”, aga lihtsalt raske on nii eirnevas kultuuris harjuda.

* Veel kohalikust kogukonnast ja nendest inimestest, kellega me kokku puutusime. Paar huvitavat fakti. Tegemist on ikkagi vaga vanade traditsioonidega kultuuriga ning macho kultuur on tahtis osa. Mees on vaga tahtis. Naine ei ole nii tahtis. Mees lapsi ei kasvata. Ta teeb tahtsamaid asju. Lapsel ongi kasvades ainult yks tugiisik ja vanem, kelle poole poorduda. Isa on siis kui karistada vaja. Kord aastas oli meie kogukonnal kombeks minna rannikule mere aarde pidutsema. Terve kogukond. Korraga. Yhte bussi ja valmis. Siis terve tee syyakse ja juuakse. Naised ei joo. Mehed on tahtsad ja nemad joovad ennast ikka taitsa tais kohe. Juba bussis. Nagu klassiekskursioon ;) Naised ei saagi end tais juua, kes siis laste ja meeste eest hoolitseb? Siis joutakse ookeani aarde, moned taiskasvanud mehed pole varem ookeani nainudki. Kujutate ette? See on paari tunni kaugusel nende elukohast. Pole nainud… Ja mehed muudkui napsutavad ja nii moodubki nende puhkus, mida voetakse ette kord aastas. Sellega meenub mulle veel yks naljakas seik. Meie naabrimees Stalin (seesama, kes kandideerib kohe valmistel Diputado-ks, see on piirkonnajuhi asetaitja), seisime koos maakaardi ees ja naitasin, et kus Eesti on. Siis veel, et see on 15 tundi lennukiga. Ta et okei ja siis tarkas huvi, et kust on koige kaugem tema kodumaale tulle, vaatab kaarti ja selge see, et Austraaliast. Koige pikem maa ju kaardi jargi. Ma selgitan, et siiski mitte, austraallased tulevad teiselt poolt. Ta ei saa ikka aru, et kust siis. Ma proovin kaega piltlikult juurde naidata, et maa on ju ymmargune… Ta lopuks noustus, aga paris veendunud siiski polnud. Ta kandideerib kohalikku valitsusse ja on pool oma elust ora elanud… Ja maakera on ymmargune. Aga pole ime, kui nad ei ole isegi oma kodumaal ringi kainud ja ookeani nainud…

* Hea, et ikka avastame uusi asju. Suhkruroog naiteks. OStad seda toorel kujul ja siis lutsutad ja narid ja viskad suust valja. See on nii-nii maitsev. Selline mitte ainult magus, vaid Natuke puuvilja maitsega. Vaga hea.

* Mitte midagi ei tehta endiselt rohkem kui hadavajalik. Naiteks majade ehitus. Vahe sellest, et ainult fassaad varvitakse ara, ka juba ehitamisel ei theta ylearu palju tood ja pealvalu endale. Katus pannaks seinte peale. Lihtsalt pannakse. Ei tihendata ega midagi. Alati ja koikidel majadel on katuse ja seinte vahel suured vahed ja augud. Ei mingit kinni matsimist. Kus on vahe, siis sinna vahe ka jaab. Arusaadav, et kliima ei noua soojustamist ja mingeid isoleerimismeetodeid, aga helid ja putukad? Eile algas meil hommik kell 5.30 suure lauluga. Naabrimutil oli synnipaev. 15-pealine kamp pani jarsku keset varahommikut siis maki taie voim,susega kaima ja hakkasid kaasa yyrgama laulda. Mitte synnipaeva laulu, vaid ikka oma armastatud estraadlaule. Ja mitte 1 laul, vaid ikka pooletunnine kontsert. KOhutav. Kuked siis karjusid sellest muusikast siis veel yle ja yldse on kuked suur probleem siin. Meie jaoks ;) Ainult karjuvad olenemata kellaajast. ;) Kui majad oleks ehitatud korralikult, siis ei paaseks ei naabrimuti synnipaevalulud, ei “kukeleegu-d” ega ka saased meie tuppa oositi.

* Meist on saamas suuremt sorti synoptikud. ;) Hommikul silmad lahti ja kore terrassile (sinna, kus pildi peal Rocky istub ja soob) vaatama, et mis pilvisus siis tana ka on meil. Kas on yhtlane pilvevaip voi on pilvetupsud. Vaatame ja hindame olukorda, et millal paike voiks valja tulla. Fakt on see, et paike tuleb valja. Iga paev. Kysimus on ainult selles, mis kell ta tuleb ja kui kauaks. Tuleb akitsi ja sama akki ka laheb tagasi pilve. Laheb nii pilve, et raske on uskuda, et yldse kunagi on paike valjas olnud. Huvitav on. ;)

* Tanane viimane mote – Ali (meie hullust peremees) ytles, et kohalikud on onnelikud. Et mis siis et neil pole mitte mdiagi ja elavad puidust onnides, nad on ikkagi onnelikud. Ma usuksin seda. Ma ei arva, et Mercedes ja maja mere aares teevad onnelikuks. Aga ma ma ei usu, et inimene, kes on pariselt onnelik, tegeleb paevad labi varastamise ja valetamisega. Ma ei usu. Onnelikud nad ehk omal moel ongi – Ingnorance is a bliss… Teadmatus ja rumalus voimaldavadki sul onnelik olla. Omal moel.

Olge tublid siis vahepeal ja nagu ikka, saadame teile palju tervitusi ja kallistusi ja lahme nyyd poodi ja turule asju ostma. Proovime olla eriti tahelepanelikud ja tana mitte petta saada… ;)

Lopetuseks teile yks vaike voistlus ka – kes esimesena mulle kommentaari kirjutab, kust tuleb sona “GRINGO”, mida kasutatakse valge inimese kohta, sellele toon auhinna. Ma ei usu, et ma olen seda teile siia kirjutanud. Kui keegi juba vastab, siis ei ole hullu, teised voivad ka vastata, sest olen kindel, et neid legende on mitmeid ja auhind laheb sellele, kes saab sama vastuse, mille me saime oma dzungligiidi Carlose kaest!

Pildid - ega siin muud pole pildistada kui yksteist ja randa. Nautige ;)
Jargmise nadalani!

Ecuador/Canoa.

Nyyd tervitused hoopis helgema tooniga ja rannast. Mured on unustatud ja naudime puhkust. Haigused on ka praktiliselt valja ravitud.

Uudiseid ja niisama markmeid kah:

* Enne oma vabatahtliku kogemust olime maletatavasti Bañoses (jah, seesama koht, kust dzunglireisi votsime) ning raakisin vulkaanist, mida sai iga ohtu vaatama minna, kuid mille me siiski vahele jatsime. Nyyd kuulsime, et seesama Tungurahua vulkaan, millest ma olen siin pikalt ja korduvalt kirjutanud, see purskas korralikult tapselt nadal peale seda kui olime sealt lahkunud. Purskas nii, et inimsed said surma ja nyydseks on koik ymberkaudsed kylad sealt evakueeritud Riobambasse. Meie giid metsas Carlos, elas ka 1999 aastal eelmise purske ajal 3 kuud Riobambas, sest siis evakueeriti ohuga KOIK inimesed tervelt alalt ara. Bañose sydalinn, kus meie olime, praegu veel ohus ei ole, aga magede nolvadele ehitatud kylad on kyll minema pyhitud laava poolt. Bañose sydalinna ainuke oht on korgelt alla langev tuhk ja mustus.
Tavaliselt on peale vulkaanipurset naha tulemas veel tuld ja laavat, tuhka ning tossu ning vaikseid jarelpurskeid, ent praegu on haudvaikus, seega teadlased arvavad, et tulemas on VEEL suurem purse ja praegu koik ootavad hing kinni, et mis seal tuleb ja mis saab. Uus purse ja vaga voimas peaks tulema siis 1-3 kuu jooksul. Eks nais. Aga arge muretsege, me oleme juba teiselpool Ecuadori ranniku aares ning meile mitte mingit ohtu ei ole. Eestikas.

* Muuseas, ajal kui olime tool seal Magic Roundabout´is, siis oli seal kylas yks inglise noormees, kes elas just aasta aega Eestis ja no lihtsalt nii tore oli jalle Eesti asjadest raakida ja inimesega, kes Eestit nii hasti teab. Uurisin siis ka, et mis talle koige rohkem meeldisid selle aasta jooksul. Et Eesti Nokia voi nii. Siis ta nimetas jargmisi asju: Vorumaa, seljanka (punkt venelastele), Genialistid ning tema absoluutne lemmik – KOHUKE. Et ei saa olla paremat asja kui kohuke. AGA, ta lemmik oli vanilje Karums (punkt latlastele). Kuigi jah, ma tunnen ka puudust piimatoodetest siin. Siin on saada ainult korgpastoriseeritud piim ( a la Milla), jogurt ja juust. Koik. Piim paljalt juua ei kolba, jogurtid on head, aga hirmus magusad ning juust.. ei kannata yldse kriitikat. See on selline pehme juust natuke nagu Mozzarella, aga see on Mozzarella monitamine kui ma neid vordleks.. Kova juustu kontseptsioon on siin jallegi taiesti vooras. Keegi ei ole sellest kuulnud, keegi seda ei tee ja ei vaja ka. Kohuke, kohupiim.. mmmm, igatsen neid hirmsasti taga. Keefir…

* Varem olen magede puudumise Eestis alati suureks miinuseks lugenud ja nimetanud, et jee 318 meetrit, et kyll oleks ikka ideaalne maa kui oleks yksainumaski magi noh. Aga jallegi, pean selle ymber hindama. Maed on tyytud. Nii tyytud. Siis kui pead vahemaid labima. Eile naiteks soitsime ca 150-200 km. Kokku lubati, et see votab 8 tundi. Siin on koik vahemaad tundides, mitte kilomeetrites, sest kilomeetrid ei ytle mitte midagi. Ja 1 tund bussiga on 1 USD. Tundub odav, et 8 tundi ja 8 dollarit, aga ei ole. Sest tapseltt 1/3 – pool sellest ajast seistakse paigal. Kuni bussijuhid pissivad tee aares, siis ostavad suitsu, siis juua, siis on soogipaus. Jan ii iga 2 tunni tagant.. Lisaks on igas suuremas linnas bussijaamas 15-30 min paus, et koik saaks maha ja peale ja et KOIK, kes bussijaamas midagi myyvad, ikka saaks oma kraamiga bussist labi kaidud. See on nii, buss peatub, siis tormavad sisse myyjad – vesi, limonaad, saiad, puuviljad, jaatised, kana, riis, paikseprillid, kellad, padjad. KOIKE saab osta. Eriti raige on see kui sooja toidu myyjad tulevad ja siis teevad karvi su nina all lahti (tavaliselt riis ja kana ja mingi kastmemogin) ja proovivad seda sulle myya.. Ja sa oled vasinud ja ei taha neid lihtsalt naha… Okei, reis jatkub, ikka ainult maed, korged maed, lugeda ei saa, sest syda laheb keerutamisest pahaks, magada ei saa, sest teed on nii kaanulised, et kukud pingilt maha ja yldse kaib pea vastu akent ja igale poole. No ei saa. Lihstalt piin. Ja eile soitsime kokku 12 tundi niimoodi. Ja see oli maksimum 200 km. Vanaema juurde Otepaale on sama palju ja rohkemgi, ent see on 3 tundi, mitte 12.

* Ounte isu on. Tavalise monusa mahlase ouna isu. Oun on siin koige kallim puuvili, sest siin seda ei kasvatata – liiga kuum kliima. Ounad imporditakse Tshiilist ja maksavad 1 tk 25USD senti ehk mingi 3 krooni. On sellised ilusti pakitud, laikivad ja eriti peened. Rikaste puuvili… Vordluseks, banaane saab 25 sendi eest umbes 2-3 kilo voi natuke rohkem. Oleneb kui palju kaubelda viitsid. Eile ostsime suure kobara (otse puu kyljest selline suur roheline kobar koos tyvega) ja see oli 75 senti ja 6 kg kindlasti. Panime selle oma hotellituppa valmima.
Kui me juba banaaniteemal oleme, siis raagin natuke sellest “rohelisest kullast”. Enne kui 70ndaltel oli avastati, oli banana ainuke rikkuse allikas ja rahategemise voimalus. Siin on banaanikasvandusi nii palju, et nii kaugele kui silm ulatab. Nt kui mood rannikut Peruu poole soita, siis yksvahe on neid jarjest 200km. See on meeletu toomaht. Oudne. Protsess on nii – yks taim kasvab taiskasvanuks 8 kuuga, siis ta on 4-5 meetri korgune ja ajab valja oie. Oie kylge tuleb suuuuuuur kobar banaane, kuni 10 kg umbes ma arvan. Proovin pildi ka siia saada tulevikus. Siis selle kobara ymber pannakse kaitseks kile (redeliga ronivad), et putukad ja roovlid ei sooks ja linnud ning yldse, et tal oleks seal hea soe kasvada. Siis kui vili ja kobar piisavalt suur, siis loigatakse ara ja eksporditakse nt Eestisse :) Vaga tahtis on see, et banaanitaim kannab vilja ainult 1 kord, peale seda loigatakse taim maha. Lohistatakse kuskile minema, et maa oleks puhas ja oodatakse kuni kasvab viljakypseks uus taim. Kujutate ette, milline toomaht see on? Ema, kui korge meie banaanitaim juba on? Et kui koju tulen, siis on banaanid kyljes? ;) Voi pean valja kolima, et taimele ruumi teha. Banaan on ju maailma yks kiiremini kasvavaid lehttaimi…

* Shokolaadi siin lihtsalt ei ole. Vaga tahaks, aga ei ole. Kakaod saaks ju maa tais istutada, kakao taim kasvab vaga hea meelega koos banaanidega, sest banaan pakub talle varju paikese eest ja kasvandused alati koos ongi. Ma ei tea, miks siin kakaoga ei tegeleta.. Ainult Nestle kallid vaiksed shokolaadobatoonid. Tahaks tavalist tahvlit. Magusanalg on. On ainult 1 sort – Golden Nuss, mis on tavaline shokolaad, aga see on ka Tshiilist imporditud… Naljakas. Yks Nestle sort on veel – Nestle Familiar, aga ma ei saa aru, kas see on toidu tegemiseks voi soomiseks. Kui ytled, et tahad soomiseks, siis myyja ytlebki et see on natuke soomiseks ja natuke kypsetamiseks… Et igaljuhul sa seda ostaks. Me ei ole veel ostnud…

* Carlos kysis metsas, et aga mis puuviljad teil on, ma tegin silmadega ringe, et ooo, meil on nii palju… Siis hakkasin nimetama, et oun, pirn, ploomid, kirsid ja appi, rohkem polegi, ylejaanud on koik marjad. Me oleme taielik marjamaa. Siin on naiteks ainult 2 marja – poldmari (see lilla, vaarika moodi – MORA) ja maasikas. Rohkem pole yhtegimarja nainud. Aga puuvilju on kymneid ja kymneid erinevaid. Juba banaanilisi on vahemalt 4-5 erinevat. Vaiksed magused (orita), suured tavalised, siis hasti suured ja kandilised, siis magedad, mis on kypsetamiseks jne jne. Nii, et meil ei ole mingeid puuvilju, olgem ausad :)

* Emale Mate tee kohta vastuseks – see on parit Argentiinast, aga levinud siin koikjal. Me ei ole joonud, sest mulle see eriti ei maitse. Kyll aga oleks pidanud proovima Bañoses Mate de Coca, mis on mate tee Coca taime lehtedest. Seesama taim, millest kokaiini tehakse. ;) Aga koka lehed on levinud erguti eriti Peruus ja Boliivias. See on legaalne ja koik neid narivad, et oleks rohkem energiat. See ei anna sulle kaifi ega midagi, aga teeb koik selgeks ja annab energiat, nt hea siis kui magede rahvastel palju syya ei ole, siis muudkui narivad neid. Narkomaanid :)

Paar pilti kah. Varvitud seinad annavad aimu lahenevatest valimistest, ma olen seda varem ka kirjutanud, et siis koik valimisreklaam on seinte peale varvitud ja lihtsakoeline, ei mingeid lubadusi ega sloganeid, vaid Cynthia – Presidente. Eraldi on siis igasugu linnakoosolekud, kus koik kandidaadid oma lubadusi karjuvad, kellel parem helisysteem ja ruupor on, selle lubadusi kuuldakse. Meil ju ka Las Palmases alumine naaber Stalin kandideerib piirkonnajuhi abiks ja kampaania algab sel nadalal ning aega on neil 45 paeva oma juttu ja lubadusi ajada. Siis on valimised.

Plaan ylejaanud ajaks siin: 3 nadalat paikest, randa, puhkamist ja siis 1 nadal Quito ymbruses atraktsioone – ekvaator ja Otavalo turg ja veel moned asjad. Siis koju tagasi! ;) Hakake kalendris paevi maha tombama ;)

Kuulmiseni varsti jalle, olge tublid ja saatke kirju! ;) Me lahme nyyd paevitama. See on raske too.

Kallid kah!